Euroopa Liidu ja Eesti lipud.

FOTO: Erik Prozes

Kui kodanik loeb ajalehest pealkirja oma kalli väikese riigi kaheks jaotamisest, tekitab see esimese hooga kummalisi seoseid. Sisuliselt ongi see ju nonsenss, sest keegi ei kavatse Eestit tükeldada. Administratiivselt aga jagavad mõnedki ametkonnad töö efektiivsema korraldamise huvides Eesti osadeks, ning miks siis mitte jagada riiki jõukamaks ja vähem jõukaks (ehk Tallinn ja lähivallad ning ülejäänud Eesti) eurotoetusevajadusest lähtudes.

Eesti ei pruugi alates 2020. aastast enam kuuluda Euroopa Liidu kriteeriumide järgi vähem arenenud riikide hulka; see tähendab, et meie sisemajanduse kogutoodang (SKT) inimese kohta ületab 75 protsenti ELi keskmisest. Järgmisel eelarveperioodil saabuks niisiis aeg, mil Eesti peaks ELi ühisesse rahapatta rohkem panema, kui sealt saab.

Ühelt poolt oodatud aeg, sest see näitab meie jõukuse kasvu, ja teiselt poolt kardetud, sest nähtavat vaesust või üldisemalt mahajäämust on siiski palju. Ning kui Harjumaal ületab SKT inimese kohta juba praegu ELi keskmist, siis ülejäänud Eestis jääb see selgelt allapoole.

Sellest saabuvast ajast on palju räägitud, iseasi, kuivõrd valmis ollakse. Korduvalt on teemale kriitiliselt tähelepanu juhtinud riigikontroll. Mullu detsembris, kui tuldi välja kaheksa auditiga ELi toetuste rollist Eesti eri valdkondadele, kõlas esmane kokkuvõttev tõdemus, et riigil on ridamisi ülesandeid ja tegevusi, mille rahastamiseks on riigi omatulu asemel kasutatud osaliselt ELi fonde.

Ministeeriumide hinnangul on koguni 90 protsenti praegu euroraha saavatest tegevustest vajalikud ka pärast 2020. aastat. Näiteid pole vaja kaugelt otsida: tee-ehitus, tööturuteenused, ettevõtluse ja regionaalarengu toetamine jne.

Ehkki kõnealust piirkondadeks jaotamist võidakse poliitilises (või ka kohati küsitavalt teaduslikuks nimetatavas) debatis nimetada ka «esimese ja teise Eesti» eristamiseks, poleks see kohane. Riigi tinglik jaotus võib osutuda kasulikuks ehk olla mitte lahutav, vaid just ühendav.

Mõte võib näida rehepaplik, kuid tuleneb muu hulgas ELi kesksetest väärtustest. Püüdleb ju euroliit tasakaalustatud, kodanikele võrdseid võimalusi loova arengu poole. Täpselt sama peaks püüdma saavutada iga liikmesriik oma territooriumil.

Rahandusministeerium on varem märkinud, et Eurostat ei pruugi Eesti kaheks piirkonnaks jagamise taotlust üldse heaks kiita, sest see ei vasta piirkonna rahvaarvu alampiiri kriteeriumile. Teisisõnu, Eesti on siiski liiga väike, et teda niimoodi jagada. Samas tasuks idee siiski tõsiselt läbi arutada, eriti kui teised riigid, näiteks Leedu, on seda edukalt kasutanud.