Tarkus ja õiglus kaitsevad kõiki. Reformatsiooni mõjust hariduskäsitusele Eestis Essee, mille eest Marju Lepajõe pälvis Enn Soosaare esseistikapreemia!

Postimehe arvamustoimetus avaldab essee «Tarkus ja õiglus kaitsevad kõiki. Reformatsiooni mõjust hariduskäsitusele Eestis» (Akadeemia, nr 1, 2017, lk 3–18), mis tõi Marju Lepajõele Enn Soosaare esseistikapreemia.

On täiesti eriline privileeg sattuda elama aega, mil Eestis tähistatakse reformatsiooni 500. aastapäeva ja on võimalik tagasi vaadata pidevale vaimsele protsessile, mis on kestnud juba viis sajandit ning toimib üha edasi, tajuda praegust elu otseselt seotuna sellega, mis toimus 16. sajandi algul, kõnelda sellest eesti keeles, olla selle üle väga õnnelik, tajuda, milline vabadus selles on.

Võimalik, et see õnnetunne oma keelest ja riigist ei olekski nii suur, kui ei loeks ikka ja jälle (vabal tahtel) Gaius Julius Caesari Märkmeid Gallia sõjast (1. saj eKr) või Publius Cornelius Tacituse Germaaniat (1. saj pKr): kui tohutult palju rahvaid, hõime ja keeli nad nimetavad, mis kõik on maa pealt jäljetult kadunud. Kui rikas on erinevatelt rahvastelt olnud kunagi see maailm. Kui näha, kuidas praegu soome-ugri kultuurid võitlevad ellujäämise eest.

Väga selgeks saab siis, kui oluline on emakeelne haridus. Just sellest sõltub püsimajäämine, see rahva enesekindlus, millest on. korduvalt kõnelnud ka meie uus president Kersti Kaljulaid.[1] Kui kunagi piisas enesekindluseks algkoolist, siis tänapäeva maailmas peab see olema ülikool. Ükskõik kui suur on sündimus või kui hasartne on majandus, otsustav rahva püsimajäämisel on ikka see, mis keeles antakse haridust, millises mõõtkavas elab tunnetuskeel, emakeel. Seepärast ei ole emakeelsele ülikoolile alternatiivi, kui mitte just ihaleda võimalikult kiiret hääbumist.

Süstemaatiline, kriitiline mõtlemine ei ole kaasa sündinud.[2] Suutlikkus süstemaatiliselt mõtelda kujuneb välja alles kolmekümnendateks eluaastateks, nii nagu ka vastutustunne — ja paljudel ei kujunegi, kui seda järjekindlalt ei arendata. Aga just avara mõtlemisega inimesed on see, mida rahvas ülikoolidelt ootab (muu hulgas ka sellistel puhkudel, nagu on Rail Balticu probleem), ja ootab õigustatult, kui ta ülikoole üleval peab. Küsimus on ikka selles, kas säilitada maailma vaimne liigirikkus ja pälvida tulevik või sumbuda monokultuuri, mis iseennast peagi hävitab.

Need on nii enesestmõistetavad tõed, et neid on isegi piinlik korrata. Samas näitab ümbritsev elu, kui kerge on ununema, et see, mis praeguses elus innustab, virgutab ja annab jõudu, on paljude põlvkondade pingutuste vili, ja ei ole täiesti ükskõik, mille nimel me pingutame nüüd. Seepärast tuleb ikka ja jälle tänumeeles mõelda kõigile neile kunagistele luteri pastoritele, olgu 17. sajandil või hiljem, olgu oma või võõrast verd, kes on aidanud eesti kirjakeelt luua, kujundada nii, et see on saanud enesestmõistetavuseks. Ent samamoodi Tartu Ülikooli usuteaduskonnale, kes neid liikumisi ülikooli asutamisest peale 1632. aastal on toetanud, seda ka laiemas mõttes, sest esimesi kohalemääratud professoreid oli mäletatavasti Georg Mancelius, kellest sai läti kirjakeele rajaja. Usuteaduskonnas õppinud Johannes Gutslaff, hilisem Urvaste pastor, avaldas ülikooli kirjastuses 1648. aastal esimese lõunaeesti keele grammatika ja tõlkis lõunaeesti keelde nii Vana kui Uut Testamenti. Kauaaegse professori Andreas Virginiuse hõimlased

Adrian ja Andreas Virginius tõlkisid Uue Testamendi tervikuna lõunaeesti keelde (ilmus 1686).[3] Kui vaadata ringi praeguses Tartus, torkab kiiresti silma, kui palju ausambaid on pühendatud usuteaduskonna alumnus’tele, kes igaüks omal moel on seda enesestmõistetavust süvendanud: Jakob Hurt, Villem Reiman, Hugo Treffner, Kristian Jaak Peterson, Peeter Põld, ja ka Karl Menning, kes õppis usuteaduskonnas kaheksa aastat ja viis siis läbi teatriuuenduse. Selle sammaste hulgaga suudab võistelda ainult arstiteaduskond eesotsas Faehlmanni, Kreutzwaldi ja Oskar Lutsuga.

Et aga ees ootab peaaegu terve aasta reformatsiooni aastapäeva pühitsemist, siis on just nüüd õige aeg küsida ka seda: millest õieti tuleb, et seosed Eesti hariduse ajaloo, hoiakute ja saavutuste ning teiselt poolt luterluse vahel paistavad hägustuvat? Kuni selleni välja, et luterluse mõju kirjakultuurile on peetud luterlaste “omamüüdiks”.[4] Järgnevalt võetakse (I) see märkimisväärne seoste hägustumine vaatluse alla; (II) püütakse määratleda õhtumaise hariduskäsituse olulisemaid alusprintsiipe; (III) osutatakse Lutheri mõnele tähtsamale mõttearendusele hariduse teemal.

SEOSTE HÄGUSTUMISEST

Näiteid sellest, kuidas mõtteliinid hägustuvad, kui neid pidevalt ei uuri ja ei õpeta, võiks tuua palju. Ei piisa ainult sellest, et mingi seos on kunagi trükisõnas üles tähendatud. On vaja pidevalt jätkata uurimistööd, et ühiskonna teaduslik eneserefleksioon, enesekirjeldus oleks püsivalt võimalikult täielik. Kui see tervik on kirjeldatud üksnes osaliselt, siis järeldused, mida tehakse segmentide põhjal, laienevad ometi tervikule. Seetõttu kannatab järelduste tõeväärtus ning teadus tervikuna.[5]

Torkab silma, et Eestis peaaegu ei tehta luterliku teoloogiaajaloo alast uurimistööd, mis aitaks neid seoseid paremini näha — kui midagi akadeemilist ilmub, on see erandlik haruldus. Otseselt Martin Lutheri mõttepärandi puhul saab nimetada üksikuid uurijaid: varalahkunud Urmas Petti (1965–2016), Thomas-Andreas Põder (sünd. 1976), Arne Hiob (sünd. 1961), Alar Laats (sünd. 1954) — kuigivõrd rohkem nimesid lisada ei ole.

Ent probleem on palju laiem. Teaduspoliitika on viimased kümme aastat Eesti humanitaariat, mille hulka tinglikult võiks ka teoloogia paigutada, nii rängalt ja vastutustundetult laastanud, et praegu on õigustatud isegi lihtsameelne küsimus: kas noor ja sügavamate huvidega inimene saab üldse mõnes Eesti ülikoolis süstemaatilist ülevaadet aluste alusest, s.t Euroopa mõtteloost alates antiigist kuni tänapäevani, mida õpetataks kõik viis aastat (tavaline kõrgharidus tähendab praegu magistrikraadi), mis põhineks allikatundmisel ega oleks ainult väike sissejuhatus koos üksikute kõrghetkedega ühe-kahe semestri jooksul — ja mida toetaks ka õppejõu uurimistöö? Mõtteloo-alane teadustöö on Eestis peaaegu välistatud ja nii ongi see pikkamööda ja sujuvalt langenud alla kriitilise piiri. Ent ilma sellise ettevalmistuseta ei ole kultuuriloos peaaegu midagi võimalik arukalt uurida. Kust võiks tulla järelkasv? Selline järelkasv, kes suudaks uurida näiteks 17. Sajandi nn ortodoksset luterlust, mis on Eesti puhul väga oluline teema?

Kus see järelkasv võiks töötada, uurijaks kasvada, kui puuduvad teadusinstituudid, teadusraamatukogudel ei lasta teha teadustööd ja ülikoolides on kohti ainult paarile õppejõule (sic!), kelle põhiülesanne on mõistagi õppetööd teha, mis tõsist uurimistööd ei võimalda?

Küllap tekivad need küsimused just seetõttu, et ollakse sündinud luterlikku kultuuri—see on üks näide reformatsiooni mõjust hariduskäsitusele Eestis. Kui oleks sündinud mingisse teise kultuuri, ei küsiks ehk midagi.

Praegusel akadeemilisel olukorral, kus pool ühiskonnast ja inimesest jäetakse uurimata ja õpetamata, sest see on liiga raske ja aeganõudev (mis on põhiargumente, miks õppekavadest alusained kaotatakse), on omad metodoloogilised tagajärjed: siit järgmine samm on mitte eeldada, et inimtegevus lähtuks mõttetegevusest, et füüsilised ehitised lähtuksid vaimsetest ehitistest. On ju näha, kuidas nn dissertaablite teemade ring tõmbub kokku ja välispidiseks, kuidas ühiskonna puhul eelistatakse uurida näiteks võimu, poliitikat — seda, mis armastab end nähtavaks teha, ent selle tagajärg on, et isegi Sokratese dialektilistes vestlustes otsitakse võimu ning mitte mõtlemise süvendamist, kirikuloos uuritakse teataval moel võimkondi, haridusloos võib see taanduda küsimusele, millal kadus õpetaja atribuutide hulgast vitsakimp või piits (mis on tõesti õpetaja püsivaimad atribuudid kunstis antiikajast 20. sajandini, nii et nimekaardi puhul piisaks vitsa pildist, et oleks selge — tegemist on õpetajaga). Ja kui piits on kadunud, siis milleks ta muundus?

Küsimuste esitamine sõltub ettevalmistusest. See, milliseid küsimusi haridusloole esitatakse, sõltub sellest, kas tuntakse mõttelugu. Ka haridusloo uurimise puhul võib nimetada ainult üksikuid teadlasi, nagu teoloogia ajaloo puhul. Viimasest veerandsajandist on üksikuid rõõmustavaid näiteid: 17. sajandi haridusloo puhul Aivar Põldvee uurimused ja eelnevalt Arvo Teringu põhjapanevad käsitlused, Eesti võõrkeelse akadeemilise kultuuri puhul noorema põlvkonna klassikaliste filoloogide tööd (Kristi Viiding, Janika Päll, Katre Kaju jt). Keskaja puhul tuleb esile tõsta Tiina Kala uurimusi Tallinna dominiiklastest. Ent kui tekib küsimus, millisele institutsioonile võiks usaldada uue akadeemilise Eesti kooli ajaloo koostamise, milles peaks olema peatükk Lutheri hariduslikest vaadetest, siis on seda raske nimetada. Milline institutsioon üldse pakub pikaajalise ja püsikindla uurimistöö võimalust, mis on üks põhitingimusi peale vajaliku ettevalmistusega uurijate? Ülikoolid seda ei paku. Aga ilma pidevalt ilmuvate monograafiliste üldkäsitlusteta ei ole teaduses arvestatavat edasiminekut.

Eelnevad küsimused olid kantud soovist selgusele jõuda, miks Eestile nii olulise teema puhul nagu Martin Lutheri hariduskäsitus ja selle edasine mõju ei ole edasiminekut. Küsimused on praegu veel õhus, aga ei ole monograafiaid, mis püüaksid neile vastata. Varsti neid küsimusi enam ei esitata. Küsimus puudutab viitsadat aastat, aga arvestatavaid käsitlusi võib nimetada ainult paar. Enne Teist maailmasõda süvenes teemasse Peeter Põld, kellelt on koguteoses Usupuhastus eestlaste maal 1524–1924 artikkel “Usupuhastus ja eesti rahvakool” (Põld 1924). Pärast Teist maailmasõda on teemasse süvenenud ajaloolane Jaak Naber, kes on akadeemilise Eesti kooli ajaloo I köite põhiautor ja käsitleb haridust 13. sajandist kuni 19. sajandi alguseni, tehes seda silmapaistva põhjalikkuse ja süstemaatilisusega, nii et see on seni kõige usaldusväärsem käsitlus (Naber 1989). Teised autorid peamiselt kordavad kas Põldu või Naberit. Ainus probleem on, et Eesti kooli ajaloo I köide ilmus 1989. aastal ja vajaks teatavat täiendamist nii faktide poolest, ideeajalooliselt kui ka viidetega uuematele uurimustele. Asjatundjaid, keda sel puhul saaks kasutada, aga peaaegu ei ole. Uurimistöö peaks praegu algama sealt, kus Naber on sunnitud proportsioonide säilitamiseks lõpetama. Naber näitab väga ülevaatlikult, kuidas võrdlemisi vähestest linna- ja toomkoolidest katoliku aja lõpul, mis võimaldasid saada haridust piiratud hulgale ja üsna kindlatel eesmärkidel, kasvas luterlike haridusideede ja koolikorralduste järgi 17. sajandi lõpuks välja lai talurahvakoolide võrk, mis tähendas ka üsna kõrget lugemisoskuse taset enne Põhjasõda. Hariduse mõõtkava andis Piibel, kuigi see teostus pigem katekismuse ja lauluraamatute lugemises.

Midagi müütilist selles protsessis ei ole, ehkki see jõuab loogilise lahenduseni alles 20. sajandil eestikeelse kesk- ja kõrghariduse kujul. Seda hoovust võib käsitada järjekindla individuatsiooniprotsessina, mis algab emakeelest kui esimesest eristusest, lugemaõppimisest kui järgmisest abstraheerimisastmest, mis viib kirjutamiseni, seejärel sõna loomingulise, loova kasutamiseni, eneseteadvuse ja lõpuks ehk ka vastutustunde kujunemiseni (loodetavasti). Ent sellest viimasest sõltub inimese elu kodanikuna ja riiklus. Nii on indiviidi kujunemine suurel määral keeleline nähtus, aga ka rahva kujunemine on keeleline nähtus, sest rahvas kasvab koos keelega ja teistpidi, keel kasvab koos rahvaga. Seda viimast Naber ei kirjuta, aga just Euroopa haridusfilosoofiline taust on see, mida ehk põhjalikumalt võiks avada, ja mitte ainult selleks, et hinnata Lutheri panust, vaid ka selleks, et mõtestada tänase päeva heitlikkust haridusküsimustes.

ÕHTUMAISE HARIDUSKÄSITUSE MÕNEST PRINTSIIBIST

Ei ole vale öelda (kuigi see on üsna suur üldistus), et kuni 20. sajandini, Teise maailmasõjani, on euroopalik arusaam üldharidusest, s.t sellest, mis eelneb ametiõppimisele ja kestab umbes 18. eluaastani, püsinud samade põhimõtete juures, mis ilmnevad Periklese-aegses Ateenas, s.o 5. sajandil eKr, seega järjepidevalt umbes kaks tuhat aastat — ilmekalt näitab seda Josef Dolch oma väga põhjalikus käsitluses Õhtumaa õppeplaan (Dolch 1965).[6] See on sama üldharidus, millele kinnistus nimetus enkyklios paideia või lihtsalt paideia — see, mida  eeldatakse igalt kodanikult, kuid mõistagi mitte orjadelt. Eelkoolieas tähendab see mängu ja füüsilist liikumist. Koolis järgneb sellele igat tüüpi sõnaline areng koos arvutamise, muusika ja kehalise kasvatusega. Kreekas rõhutati just kujutlusvõime kasvatamist, mis on olulisem kui teadmised. Kujutlusvõimet saab arendada läbi mängides ajaloolisi sündmusi, inimlikke olukordi, luulega, kõnekunstiga, muusikaga, joonistamisega. Platoni arvates tuleb inimese kujutlusvõime arendamisega tegelda 17.–18. eluaastani, muidu on pääsmatult hilja.

Noorest ei saa asja, sest kujutlusvõimet on vaja eluprobleemide lahendamiseks ja eriti riigimehel olukordades, mida pole võimalik ette näha. On sama oluline, et kujutlusvõime areng on otseselt seotud otsustusvõime arenguga, aga otsustusvõime arengut — mis on hea ja mis on halb, mille poole püüelda ja mida vältida—võib pidada hariduse tuumaks. Järk-järgult lisanduvad teadmised ümbritsevast maailmast. Muusika ja kehaline kasvatus ei katke hariduse lõpuni.

Selline paideia pidi andma mõõtkava, milles elada, ja teadmise, et kogu teadmine või kõik teadmised on seesmiselt seotud, on üks. Ent mis sama oluline: selliste õpingute siht ei tohi olla aineline kasu, raha teenimine. Kuigi kahtlemata saab pärast teadmisi kasutada ka teenimiseks. Aristoteles rõhutab: “Õpingute siht ei tohi olla tasuv töö, sest see võtab vaimult tema vaba puhkeelu ja alandab teda.” Mõte palgatööst muudab kasvueas inimese orjaks.

Ent Periklese ajal tekib ka esimene konflikt, mis jääbki hariduse ajalugu saatma — konflikt sofistidega, mida võib jälgida Platoni dialoogides ja mille põhiküsimuse võiks esitada nii: kas olulisem on teadmiste hulk või mõõdusuhe? Sofistidele oli see võimalikult suur hulk, sest üksikasjadega lõputult vassides, suunates tähelepanu välisele, on võimalik vastane uimastada ja alistada. Sofistidele ei ole teadmine üks, vaid seda on palju ja vastavalt vajadusele: inimene peab eluga kaasas käima! Platonile on aga teadmine üks ja õpetamisel on oluline proportsionaalsus teadmise sees. Mõõdusuhe hariduses kasvatab juba oma olemasoluga. On vaja kasvatada mõõdutunnet, mis seisab üksikteadmistest kõrgemal ja aitab otsustada teadmiste hulga sees. See on ka põhjusi, miks Platonile geomeetria nii oluline on. Kogu hilisemat hariduslugu on võimalik vaadelda lainetusena Platoni proportsionaalse sisuhariduse ja sofistide kõigeteadmise vahel, mis tekitab formalismi. Platoonilistel ajajärkudel tõuseb esile õpetajakuju, kes seda mõõdutunnet suudab teataval moel elus näidata, sofistlikel perioodidel on tähtis pigem see, kuidas õpetaja välja näeb ja millistele välistele tunnustele vastab. Seda lainetamist on tõenäoliselt ka tulevikus raske vältida ja vaevalt on õpetajat, kes suudaks sellest hoiduda iseendagi sees, k.a siinkirjutaja. Ent on head lootust, et praegu, mil ühiskonnas võib näha ülimalt sofistlikku ajajärku, võib oodata, et varsti saabub platonism.[7]

Renessansihumanism oli kahtlemata sügavalt platooniline. Milleni aga saksa vanemad humanistid ei jõudnud, kuid Luther jõudis, ja seda teoloogilistel põhjustel, on see, et haridus, s.t saksakeelne haridus, peab olema ligipääsetav igale inimesele. Lutheri seisukohalt, kes selgelt eristas ilmaliku ja vaimuliku sfääri, on aga tähtis ka pidevalt tõsta kogukonna nn üldintelligentsi. Ilmalikku elu aitab edendada just humanistlik haridus.

LUTHERI HARIDUSKÄSITUSE ÜLDJOONI

Haridusteemat ei ole Luther käsitlenud palju, ent on teinud seda see-eest väga mõjuvalt kolmes kirjutises: 1) “An den christlichen Adel deutscher Nation von des christlichen Standes Besse-rung” (Saksa rahva kristlikule aadlile kristliku seisuse parandamisest; 1520), mis on üks kolmest “usupuhastuse suhtes põhjapaneva tähendusega raamatust” (Lohse 1996: 36) ja on tänu Anne Burghardtile jõudnud ka eesti keelde (Luther 2012: 82–176); 2) “An die Ratherren aller Städte deutsches Lands, daß sie christliche Schulen aufrichten und halten sollen” (Saksamaa kõigi linnade raehärradele, et nad peaksid kristlikke koole asutama ja ülal pidama; 1524. — WA 15; (9) 27–53); 3) “Eine Predigt, daß man Kinder zur Schulen halten solle” (Jutlus, et lapsi tuleks koolis pidada; 1530.—WA 30,2; (508) 517–588).[8]

Kõik kolm läkitust on kantud sügavast murest Saksamaa koolihariduse pärast. Usupuhastusliikumine on viinud kloostri- ja toomkoolide kiratsemise ja sulgemiseni, ent uusi koole ei avata, sest valitsejad, kelle kohus see on, ei mõista koolihariduse tähtsust, arvates, et piisab sellest, kui inimene õpib ära mõne leivaameti, oskab arvutada ja saksa keeles lugeda. Olukorra tegelik põhjus on aga hullem: ükskõiksus laste hingeõnnistuse ja Saksamaa tuleviku suhtes. Haridusest ei sõltu ainult jumalasõna kuulutamine, vaid samavõrd ka ilmalik elu, ühiskonna hüve, elu edenemine. Neis arutlustes näitab Luther end sotsiaalselt väga (vastutus)tundliku mõtlejana.

Kolmest traktaadist esimeses, “Saksa rahva kristlikule aadlile. . . ”, on leida ennekõike printsiibid, miks haridust peaks andma võrdselt kõigile, sõltumata seisusest, soost, majanduslikest võimalustest jm — sest kõik kristlased on ühest seisusest ja kõik kristlased saavad ristimise kaudu preestriteks:

Kõik kristlased on tõeliselt vaimulikust seisusest ja nende vahel pole muud erinevust kui üksnes amet, nagu Paulus 1Kr 12:12 ütleb, et me kõik oleme üks ihu, ja ometi on igal liikmel oma ülesanne, millega ta teisi teenib. See on nii, kuna meil kõigil on üks ristimine, üks evangeelium, üks usk ja kuna me kõik oleme samad kristlased, sest ristimine, evangeelium ja usk — need üksi teevad vaimulikuks ja ristirahvaks.

Ja nii saame me kõik ristimise kaudu preestriteks. [---] Sellest tulebki see, et hädaolukorras võib igaüks ristida ja patte andeks anda, mis ei oleks võimalik, kui me kõik poleks preestrid. Samuti ütleb Kristus Johannese evangeeliumi [salmis] 6:45, et kõik kristlased peavad olema Jumala poolt õpetatud.

Põhiharidusest ei kõnele Luther selles läkituses palju. Ta rõhutab eelkõige õpingute vaimulikku sisu, laste võrdsust, hoolimata kodu majanduslikust olukorrast, igapäevast koolitööd ja vajadust hoolikalt valida ülikooli astujaid: Piibli lugemine peaks olema “olulisim ja tavalisim lugemisvara” nii poistele kui ka tüdrukutele, olgu saksa või ladina keeles. Haridust peaks saama soost sõltumata ja vähemalt tunni päevas.

Kas ei peaks iga kristlane üheksa- või kümneaastaselt tundma kogu püha evangeeliumi, kuna ta nimi ja elu selles kirjas seisab? Õpetavad ju kuduja ja õmbleja oma tütardele enda käsitööd samuti noores eas. Kuna iga kristlane peaks suutma jutlustada, peab kõnekunsti õpetamine asetuma õpingute keskmesse, ent temast üksi kindlasti ei piisa: Selle kõrval peaks õpetatama keeli, ladina, kreeka ja heebrea keelt, matemaatilisi distsipliine, ajalugu, mida ma soovitan asjatundjatele ja ka iseendale, kui reformi tõsiselt võetakse; ja tõesti, see on väga oluline! Sest siin õpetatakse ja valmistatakse ette meie kristlikku noorust ja õilsaimat rahvast kristlaskonna seas. Teoloogiastuudiumis tuleks uuesti mõelda õppekirjanduse maht ja valik: Vähendada tuleks teoloogilise kirjanduse hulka ja neist tuleks parimad välja valida. Sest mitte raamatute suur hulk ega ka palju lugemine ei tee õpetatuks, vaid Pühakirjas õpetatuks ja lisaks veel vagaks teeb see, kui loetakse häid asju, isegi kui neid on vähe, ja tehakse seda sageli. Kõigi pühade isade kirjutisi tuleks mõnda aega lugeda selleks, et seeläbi paremini Pühakirjani jõuda; praegu aga loeme neid nii, et jääme vaid nende juurde pidama ega jõuagi Pühakirjani, misläbi sarnaneme neile, kes näevad teetähiseid, kuid ometi kunagi nende näidatud teed mööda ei rända. Armsad isad tahtsid meid oma kirjutistega Pühakirja juurde juhatada, kuid meie juhime end nendega sellest eemale, kuigi Pühakiri üksi on ju meie viinamägi, kus me kõik peaks end harjutama ja tööd tegema.

Kes peaks ümberkorralduste eest hoolt kandma? Pole kahtlust, et ilmalik võim, sest maistes asjades peaks ilmalik võim valitsema vaimuliku võimu üle. Humanistina ja sotsiaalse mõtlejana, kelle jaoks on ühiskonna hüve (bonum commune) kõrgemaid väärtusi, on Luther veendunud: “Ülemate kohus on oma alamatele parimat tahta.” Teist läkitust “Saksamaa kõigi linnade raehärradele. . . ” võib pidada Lutheri haridusprogrammiks. Kirjutis on valminud kirgliku poleemikana utilitaristliku ja spiritualistliku hariduskäsituse vastu. Lutheri jaoks ei saa hariduse siht seisneda kõhu orjamises, mida kasulikkuse nõue ju sisuliselt tähendab, vaid laste hinge eest hoolitsemises, päästes ja õndsuses. Haridus on kõige mõjukam relv kasukuradi vastu. Mitte harida lapsi ongi kuradi sisendus! Rikkunud varem noorsoo kloostris, läheb kurat nüüd teise äärmusse ega lase üldse midagi õppida, sest otsitakse kasu. Kes aga jumalasõna ei tunne ega oska teisi õpetada, on kerge saak ja kurat saab rahulisti maailma enda valdusse, sest ta toimib nii vaikselt, et keegi ei märka ega oska abinõusid enne tarvitusele võtta, kui kahju on juba sündinud. Inimesed kardavad türklasi, sõdu ja uputusi, sest seal on selge, mis on kahju, aga mitte kuradit, sest tema kavatsused ei ole läbinähtavad.

Õpetada on vaja selleks, et maailm oleks meie läbi parem. Haridus ei ole ainult vaimulikuseisuse jaoks. Haridust vajavad kõik ametid ja seisused, et riik üldse püsiks.

Mida hõlmab Lutheri jaoks mõiste haridus, mida on vaja selleks, et iga inimene teeks kõike võimalikult targasti ja hästi, ja järjest paremini? Läkitus näitab, et haridus võiks üldjoontes kattudagi humanistliku üldharidusega, nn seitsme vaba kunstiga, ent eelkõige tähendab see keeli (ladina, kreeka, heebrea), ajalugu ja luulet. Ta rõhutab ka muusika ja matemaatika tähtsust.

Keeled on esmalt väärtus iseeneses, sest nad on Jumala kingitus. “Keeled on noatuped, millesse on torgatud vaimu noad.” “Seal, kus osatakse keeli, toovad nad endaga kaasa sellise valguse ja teevad nii suuri asju, et kogu ilm imestab.” Kui jutlustaja oskab keeli, da gehet es frisch vnd starck [---] vnd findet sich der glaube ymer new,[9] kui aga keeli ei osata, on jutlus “väsitav, tüütav ja kukutakse maha”. Kui Jumal on valinud oma sõnade jaoks heebrea ja kreeka keele, on ta need keeled ka pühitsenud — ja neid tuleb õppida.

Ajaloo õppimise mõte on otsustusvõime arendamine ja kogemuste saamine. Luule tähtsuse suhtes Luther nii selgelt ei väljendu, aga ta järgib humanistlikku ideed, et luule on tõhusamaid vahendeid kõnekunsti õppimiseks.

Kolmas läkitus “Jutlus, et lapsi tuleks koolis pidada” on üks kõige mõjuvamaid Lutheri kirjutisi ja Eesti kultuuriloos küllalt ageli tsiteeritud (kuigi ilma Lutheri nimeta). Luther on selles sunnitud tõdema, et kui varem tuli põhjendada, miks on vaja haridust ja asutada koole, siis nüüd on vaja põhjendada, miks lapsi ei tohi koolist varakult ära võtta, vaid tuleb lasta neil rahus õppida ning andekamatel ka ülikooli minna. Luther on sunnitud taas alustama, et kool on Jumala tegu (Göttlich werck) ja hea kool ei rõõmusta kuradit. Kurat hämardab lihtinimest sedavõrd, et see võtab lapse koolist ära, et too tegeleks ainult toiduhankimise ja mammonaga. “Mis jääb Saksamaale, kui Pühakiri ja vabad kunstid alla käivad? Hunnik tatarlasi või türklasi, sealaut ja tühjad metsatõprad.”

Jutlus on jaotatud kaheks, millest esimene pool käsitleb kooli kasu vaimulikule elule, teine pool kasu ilmalikule elule. Esimeses osas püüab Luther ümber veenda mõttelist saksa pereisa, kes ei taha, et tema poeg õpiks jutlustajaks või koolmeistriks põhjendusega, et koolituskulud on suured, sest neid ameteid peab kõige kauem õppima, aga sisse nad midagi ei too ega hakkagi tõenäoliselt tooma.

Luther on seisukohal, et lapsed ei kuulu täielikult vanematele. Midagi peab neist Jumalale andma. Mis hoiab maailma, kui lapsi ei panda kooli? Lutheri jaoks kuuluvad kokku nii pastor, jutlustaja, köster kui ka koolmeister, kes kõik on Jumala majahoidjad ja sulased. Sõna ja jutlustajaamet on kõige kõrgemad. Ilmalikud ametid ei ole küll vaimulikuametiga võrreldavad, aga nad on hädavajalikud. Ilmalikus ametis ei saa teha imesid, sest maises elus on kõik ajutine ja mööduv: toit, keha, naine, lapsed, vara, maja, au. Ometi on vaimulik ja ilmalik amet siiski võrreldavad, sest üks toob igavese õigluse, rahu ja elu, teine aga ajaliku, olles “Kristuse valitsuse vari”. Ilmaliku valitsuse asi on teha metsloomadest inimesed ja kanda hoolt, et neist jälle metsloomi ei saaks. Omand ahvatleb vägivallale, ent seal, kus valitseb rusikas, muutuvad inimesed loomadeks. Inimeste seas peab valitsema tarkus, mitte vägivald. Õiguse peavad tagama pead ja raamatud — neid peab õppima ja teadma. “Tarkus ja õiglus kaitsevad kõiki” ning “rahu on kõneldamatu hüve”, võtab Luther kokku, pöördudes saksa isa poole: “Sinu poeg saab kõike seda teha, kui sa lased tal õppida.” Kui me seda ei tee ja jätame lapsed seana mudas songima, siis me ei armasta oma lapsi ja solvame Jumalat. Inimestest saavad loomad ja nad söövad lõpuks üksteist ära.

Kui pilgatakse lihtsat kirjutajat, peab ta vastama: “Ma teen oma tööd Jumalale ja maailmale.” Kirjutamine vajab ju parimat — nagu seda on pea —, see vajab õilsaimat kehaliiget — nagu seda on keel —, ja kõrgeimat tegu — nagu seda on kõne. Kirjutavad üksnes kolm sõrme, aga seejuures töötab kogu keha ja hing. Seetõttu on koolmeistriamet jutlustajaameti kõrval kõige kasutoovam, suurim ja parim. Ja seepärast ei ole usinale vagale koolmeistrile ehk magistrile või kellele iganes, kes lapsi ustavalt kasvatab ja õpetab, ükski tasu liiga suur ega ükski palk piisavalt kõrge. Kui aga koole ei rajata, on Issanda ristisurm mõttetu.

KOKKUVÕTTEKS

Martin Lutherile on ette heidetud, et ta ei ole originaalne, et kõiki neid mõtteid on varem mingil moel öeldud, või kogunisti, et ta ei ole huvitav. Sellega võiks siiski vaielda. Tarkus ja mõju ei pea seisnema tingimata originaalsuses, vaid sama oluline on mõistmine kui selline, otsustusvõime ja siis julge tegu. Kui haridus on suunatud kogu rahvale, siis vallandub selles tohutu potentsiaal, nagu ajalugu on näidanud. Eesti puhul ei ole see potentsiaal absoluutselt ammendunud, vaid pigem alles avanemas ning seepärast peab haridusega praegu eriti vastutustundlikult ümber käima, et mitte seda haaramatut tunnetuslikku potentsiaali ja vabadust läbi lõigata, mis on emakeelses hariduses, kui haridusametnikud oma ühepäevahuvides survestavad keelevahetusele ülikoolides.[10] Praegu on esmase tähtsusega, et Eesti noored ei pööraks Eesti ülikoolidele selga, sest neid ei lasta lihtsalt õppida oma emakeeles. See oht on väga suur ja see soov on sügavalt luterlik.


[1] Vt nt Kaljulaid 2016.

[2] Põhjalikumalt käsitleb seda Karl Ernst von Baer oma autobiograa-

fias, mis on inspireerinud ka siinset arutlust (Baer 2015 [1866]: 91–94).

[3] Süstemaatilist ülevaadet eesti kirjakeele kujundajatest vt Kasik

2011.

[4] Vt nt Hasselblatt 2006: 105.

[5] 5Seda protsessi koos tagajärgedega on põhjalikult kirjeldanud Pee-

ter Torop (2015).

[6] Alljärgnevalt tsiteeritakse antiikmõtlejaid Dolchi uurimuse vahen-

dusel.

[7] Vastavaid märke võib näha nt waldorfkoolide järjest laiemas levi-

kus, kus peetakse oluliseks teadmiste proportsionaalsust.

[8] Lutheri hariduskäsitust on püütud süstemaatiliselt esitada artiklis

Lepajõe 2013. Allpool esitatud tsitaadid ja viited, samuti mõned pike-

mad lõigud, pärinevad sellest artiklist.

[9] Sks k “siis on [tema kõnel] värskus ja jõud [---] ja usk on alati

uus”.

[10] 10Vastutustundetuse äärmusliku näitena võis äsja (3. detsembril

2016) ajakirjandusest lugeda sõnumit, et Tartu Ülikoolis muudeti inglis-

keelseks õppekava, kus valmistatakse ette slaviste, skandinaviste, prant-

suse ja klassikalisi filolooge jne. Isegi rahvusprofessuuride auväärse

ameti kandjate arvamust ei ole selle sammu juures kuulda võetud (täp-

semalt vt Aavik 2016). Tekib küsimus, kelle arvamus siis akadeemilises

riigis üldse maksab. Ainus aupärane võimalus olukorrast väljuda oleks

tunnistada sammu läbimõtlematust ja muuta õppekava tagasi eestikeel-

seks, mis ei tohiks nõuda suurt pingutust.

Tagasi üles