/nginx/o/2016/12/07/6151793t1hca06.jpg)
Religiooniloolase, filoloogi ja tõlkija Marju Lepajõe sõnul on tõlkija ja publitsisti Enn Soosaare (1937–2010) nime kandva eetilise esseistika preemia kolmes mõtte väga huvitav.
Soosaare esseistikapreemia laureaat Marju Lepajõe: see on kolmes mõttes väga huvitav preemia (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Esiteks, kas on veel meie naabermaades sellist preemiat nagu esseepreemia? Hakkasin uurima, aga ei leidnud. Mul on see «hirm» (viidates sellele, et inimesed kasutavad tihti parasiitsõna hirm – toim.), et äkki see on originaalne.»
Teiseks erilisuseks on Lepajõe arvates Enn Soosaar ise. «Kahtlemata on ta suur eeskuju oma pühendumuselt, eruditsioonilt ja hoolikuselt. Tema tõlked on juba uued originaalid.»
Kolmandana soovis Lepajõe rõhutada midagi, mis on kohane just Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva eel: «Eesti keelne literatuur ehk kirjasõna, mis on komponeeritud kunstiliste taotlustega, see ju algab teatud mõttes esseest.»
Marju Lepajõe avaldas mullu ajakirjas Akadeemia essee «Tarkus ja õiglus kaitsevad kõiki. Reformatsiooni mõjust hariduskäsitusele Eestis» (Akadeemia, nr 1, 2017, lk 3–18). Lisaks tõstis esseistikaauhinda välja andev žürii esile Marju Lepajõe esinemist Postimehe arvamusliidrite lõunal teemal «Tõejärgse maailma uudised. Ebajumalate aeg?».