Eda Maripuu: 100 aastat suurest kalendrikeeramisest

Eda Maripuu

FOTO: Raul Vinni / Saarte Hääl

Täna 100 aastat tagasi – 14. veebruaril 1918 – oli Eesti mandriosas uue kalendri esimene päev. Miks 100 aasta eest sai Eestis küünlapäeva tähistada ainult saartel ja kuidas Põhjalas viimased 5000 aastat aega on arvestatud, kirjutab Muhu Muuseumi teadur Eda Maripuu.

Kui ülemoalased[1] 31. jaanuaril 1918 uinusid, siis ei ärganud nad mitte 1., vaid 14. veebruaril. Mandri-Eesti jõudis järele Euroopale ja eesrindlikele saartele, kus Gregoriuse kalender oli kehtestatud pärast Saksa okupatsiooni algust oktoobris 1917. Tõe huvides tuleb mainida, et 16. sajandil valitsenud paavst Gregorius XIII ajal kehtestatud kalendrireform[2] jõudis Leetu ja Lätti veel varem ning need piirkonnad, mis olid juba 1915. aastal okupeeritud, olid seega «veel eesrindlikumad»[3]. Venemaal muutsid Peeter I ajast kehtestatud Juliuse kalendri ära bolševikud. Sellega jäljendasid nad Suure Prantsuse revolutsiooni ajal toimunud kalendrireformi. See oli ka üks väheseid ümberkorraldusi, mis ei toonud inimestele kaasa suuri kannatusi ja oli vähem radikaalne kui jakobiinide kalender, mil aega hakati arvestama vabariigi algusest.

Gregoriuse ja rooma ajast pärit kalendrikorraldus tühistati ja kasutusele võeti uus aasta jaotus 30-päevasteks kuudeks. Kuud nimetati aastaajale ja ilmale vastavalt udu-, külma- või õiekuuks (brümäär, frimäär, floreaal jne) mõnevõrra sarnaselt meie rahvalike kuude nimetustega.

Tagasi üles