RMK nõukogu esimees Andres Talijärv.

FOTO: Priit Simson

Ajakirjanik Andrus Karnau kirjeldas 9. veebruari Postimehes Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) ja Est-Fori kavandatava tselluloositehase koostööprotokolli ekslikult kui mingit erilist poliitilist lubatähte, millega valitsus annab Est-Forile õiguse tehas rajada. Tegelikult on asjad nii, et Est-Foril pole plaanitava koostööprotokolliga midagi peale hakata, kui ta tehase rajamiseks luba ei saa.

Loa saamine või mitte saamine sõltub aga väga mitme tasandi otsustest – alates keskkonnamõjude hindamisest, mille peab heaks kiitma keskkonnaamet, ning lõpetades ehitusloaga, mille andmine on kohaliku omavalitsuse pädevus. Valitsus tehase rajamist või rajamata jätmist ei otsusta.

Kavandatav koostööprotokoll pole seega mingi poliitiline dokument, vaid RMK tegevjuhtkonna tasemel sõlmitav töödokument, mis käsitleb puidu võimalikku ostmist ja müümist, mitte ühegi tehase rajamist.  Est-For võib tahta mida iganes ja sõlmida puidu ostmiseks tarnijatega mistahes kokkuleppeid, aga kui tehase mõju keskkonnale on negatiivne, siis seda lihtsalt ei tule.

Nii suure investeeringu tegemine eeldab, et kõik keskkonnariskid on maandatud: nii otsene mõju veekogudele ja õhule kui ka kaudne mõju metsale. Tehase strateegilise keskkonnamõju hinnangu koostamist pole veel alustatudki ja seepärast pole praegu võimalik ka öelda, milliseks võivad kujuneda selle tulemused.

Kindel on aga see, et metsa raiutakse Eestis ka edaspidi ainult nii palju, kui mets seda võimaldab ja riigikogus heaks kiidetud metsanduse arengukava lubab, mitte nii palju, kui tööstusel tarvis läheb. Selle tagamiseks on meil olemas nii kodumaised normid kui ka rahvusvahelised metsade sertifitseerimise skeemid (FSC, PEFC).

Samuti pole õige väita, et RMK teeb koostööprotokolliga Est-Forile erandi või kohtleb Est-Fori kuidagi eriliselt. Samasugused pikaajalised kokkulepped on kättesaadavad ka kõigile teistele metsaostjatele, kes Eestis puitu töötlevad. RMK-l on puiduostjatega üle saja lepingu, millest osa on ka samas suurusjärgus nagu Est-Foriga kavandatav koostööprotokoll. Näiteks Graanul Investiga on RMK-l lepinguid kokku ligi 400 000 tihumeetri puidu müügiks, samuti on RMK-l pikaajalised lepingud Toftani saeveskiga.

RMK rakendab ka Est-Fori suhtes oma tavalist korda: enne uue lepingu sõlmimist avaldab RMK kõigepealt müügiteate ja see, kes pakub parimat hinna, saab kauba endale. Seega garanteeriks koostööprotokoll Est-Forile soovitud koguse puitu üksnes juhul, kui ta pakub selle eest parimat hinda.  

Pikaajalised lepingud pole metsanduses vajalikud mitte ainult puidu ostjatele, vaid on igati ka RMK huvides. Puit ei ole laokaup ja riigimetsas ei varuta ühtki tihumeetrit puitu enne, kui pole selge, kes selle ära ostab.

Metsa majandamise käigus tekkiva suure puidukoguse turustamine nõuab põhjalikku eeltööd. Kõigepealt selgitatakse metsade inventeerimise käigus välja, kus lähema kümne aasta jooksul raieid tegema peab ja teha saab. Seejärel palgatakse metsa ülestöötajad, hangitakse transport ja leitakse kaubale ostja. Kõik selle keerulise ahela lülid on huvitatud, et nad saaksid oma tööd pikaajaliste lepingutega mingil määral ette planeerida, sest kõik need tööd nõuavad investeeringuid. Kui keegi liisib endale harvesteri või metsaveoauto, siis peab ta teadma, kui pikaks ajaks tööd jätkub.

RMK ja Est-Fori kavandatav kavatsuste protokoll ei ole teisi puiduostjaid diskrimineeriv ja Est-Forile erandlikke tingimusi loov kokkulepe ega ka mitte poliitiline lubatäht tehase rajamiseks.