Mailis Reps: meie riigieksami põhiline puudus on tema tunnustamatus välisülikoolidesse astumisel

Riigieksam Tamsalu Gümnaasiumis. Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

Praegu on kasvav roll võimalusel sooritada rahvusvahelisi eksameid, mida tunnustatakse meie riigieksamina. Nimetatud tasulised eksamid (ligikaudu 120–190 eurot) pole kaugeltki igale perekonnale jõukohased, küll aga saavad need ca 900 eksamisooritajat tõendi (sertifikaadi), mis on kasutatav nii ülikooli astumiseks kui ka tööleminekuks nii Eestis kui mujalgi. Meie riigieksami põhiline puudus ongi tema tunnustamatus välisülikoolidesse astumisel. Seetõttu kaalume võimalusi alustada läbirääkimisi mõne tuntud rahvusvahelise keeletestide korraldajaga, kirjutab haridusminister Mailis Reps Õpetajate Lehes. 

Eesti õpetajate liidu juhatuse esimehe Margit Timakovi artikkel 26. jaanuari Õpetajate Lehes oli tähelepanuväärne nii oma küsimuste seadelt kui ka seisukohtadelt. Eesti hariduse kvaliteedi küsimus väärib arusaadavalt pidevat tähelepanu, ja mitte ainult inglise keele või riigieksamite seisukohalt.

Kui küsida, kes peaks kvaliteedi vastu huvi tundma, siis arvan, et meie kõik. Küllap seetõttu suunas ka Margit Timakov küsimusi nii ministeeriumile, KOV-idele, koolijuhtidele kui ka õpetajatele ja lastevanematele. Sõna «riik»/«riiklik» esines artiklis ühtekokku pea 30 korda ning kuna artikkel põhines inglise keele eksamite tulemustel, olid põhiteemad meie gümnaasiumilõpetajate kehv inglise keele oskus koos riiklike õppekavade rakendusega, riigieksamite korraldus ja inglise keele õpetajate professionaalsus/kvalifikatsioon.

Õppekavasid ja eksamikorraldust on riik reguleerinud küll, kuid õppimine ja õpetamine jääb paratamatult individuaalseks tegevuseks. Kõike ei saa riik ette kirjutada juba sellepärast, et õpisuutlikkus ja erialane meisterlikkus jääb paratamatult erinevaks, samuti soovid oma õpiteed ja tööelu kujundada.

Õpetaja olgu targem

Teatavasti toimuvad riigieksamid alates 1997. aastast ja minu mäletamist mööda on selle ümber olnud poleemikat alati. Ega eksamite koostamine olegi lihtne töö ja kuigi Innovet nõustavad ka briti spetsialistid, on ilmselt midagi ikka veel vajaka nii eksami sisus kui ka korralduses. Kuna võõrkeel on nüüd üks kolmest kohustuslikust eksamist, on mõistetavalt kasvanud ka inglise keele õpetajate vastutus ja töömaht – eksamile tuleb viia kõik õpilased.

Alustan siis viimasest küsimusest ehk õpetajate kvalifikatsioonist ja professionaalsusest. Seadus sätestab, et koolis õpetab magistriharidusega oma eriala valdav õpetaja. Kedagi ei saa meie demokraatlikus riigis kohustada bakalaureuse­õppe järel omandama ka pedagoogilist magistriharidust – see on iga inimese vaba valik ja seetõttu võib kooli õpetama sattuda ka vajaliku kvalifikatsioonita inimesi. Kuigi õpetajate palka on viimasel ajal tõstetud, pole seegi piisav vahend motiveerimaks kõiki kvalifitseeritud õpetajaid kooli tööle minema.

Loodan pigem sellele, et töös olevad õpetajate õigusi täpsemalt sätestavad dokumendid ja kavandatavad arengud õpetajate täienduskoolituses suudavad olukorda parandada. Olen igati nõus Margit Timakovi seisukohaga, et õpetaja keeletase peab olema õpilaste omast kõrgem, kas vaid ühe keeletaseme võrra, selles jään eriarvamusele.

Kedagi ei saa meie demokraatlikus riigis kohustada bakalaureuse­õppe järel omandama ka pedagoogilist magistriharidust – see on iga inimese vaba valik ja seetõttu võib kooli õpetama sattuda ka vajaliku kvalifikatsioonita inimesi. 

Mina soovin, et lapsi õpetaksid õpetajad, kes valdavad keelt C1-tasemel ja tunnevad ka inglise keelt kõnelevate maade kultuurilugu (Country study). Kui lapsevanemad ja õpilased soovivad, et õppida oleks meeldiv ja tulemuslik, peab eelkõige õpetaja suutma õppimist niisugusel viisil korraldada, et õpilased tahavadki rohkem teada saada ja on nõus pingutama heade õpitulemuste saavutamiseks. Inglise keele hea valdamise kasulikkuses ei kahtle tänapäeval ju keegi.

Õpetajakoolituse kohta veel nii palju, et täienduskoolituses osalemine on küll iga inimese individuaalne otsus, aga küllap saavad ka koolijuhid õpetajaid suunata. Tänan siin Briti Nõukogu ja Ameerika Ühendriikide saatkonda, kes on jõudumööda pakkunud inglise keele õpetajaile täienduskoolitusi, sh veebipõhiseid.

Lisaks hüvitatakse sellest aastast alates võõrkeeleõpetajatele ja võõrkeeleõpetajaks õppijatele rahvusvaheliselt tunnustatud keeleeksamite (inglise, vene, saksa ja prantsuse keele eksamid) sooritamise kulud.

Kes keda petab?

Heaks õpetajaks ei sünnita, heaks õpetajaks saame ise kasvada elukestvas õppes osaledes ning oma haridusteed ja tööelu ratsionaalselt kujundades. Kolleeg koolis ei peaks olema kuri konkurent, vaid heas mõttes nn kriitiline sõber, kellelt kuulda soovitusi koostööks või ettepanekuid millegi päris uue ja kasuliku algatamiseks. Mina olen oma õppejõutöös alati olnud tänulik ettepanekute eest, mis on aidanud minu tegevust täiustada.

Järgnevalt eksamitest ja eksamikorraldusest. Kui Margit Timakov koos Innovega väidab, et ei jälgita eksami reglementi, siis on küsimus ju koolijuhtides, välisvaatlejates, eksamineerijates ja hindajates. See on eetika küsimus. Eksami korralduse eest vastutavad konkreetsed inimesed ja siin pole põhjust mingist abstraktsest riigist rääkida.

Kui vastata Margit Timakovi artikli pealkirjas esitatud küsimusele, kes keda petab, siis petetakse nii vastastikku kui ka iseennast. Küllap on põhjuseks ka hirm meedias avaldatavate edetabelite ees, ent praegu on kasvav roll võimalusel sooritada rahvusvahelisi eksameid, mida tunnustatakse meie riigieksamina. Nimetatud tasulised eksamid (ligikaudu 120–190 eurot) pole kaugeltki igale perekonnale jõukohased, küll aga saavad need ca 900 eksamisooritajat tõendi (sertifikaadi), mis on kasutatav nii ülikooli astumiseks kui ka tööleminekuks nii Eestis kui mujalgi.

Meie riigieksami põhiline puudus ongi tema tunnustamatus välisülikoolidesse astumisel. Seetõttu kaalume võimalusi alustada läbirääkimisi mõne tuntud rahvusvahelise keeletestide korraldajaga. Praegu on õpilastel võimalik asendada oma võõrkeeleeksam saksa, prantsuse ja vene keele rahvusvaheliselt tunnustatud eksamiga ning selle korraldamise ja sertifikaatide eest maksab riik.

Meie riigieksami põhiline puudus ongi tema tunnustamatus välisülikoolidesse astumisel. Seetõttu kaalume võimalusi alustada läbirääkimisi mõne tuntud rahvusvahelise keeletestide korraldajaga. 

Ja lõpuks – kui kehv see meie gümnaasiumilõpetajate inglise keele oskus siis on? Pelgalt protsendid (19–36) ei näita veel objektiivset pilti. Senisesse analüüsi pole mahtunud need 900 (tänavu ilmselt veelgi rohkem), kes on edukalt sooritanud rahvusvahelisi eksameid. Kindlasti on ka mingi hulk kehva keeleoskusega õpilasi, ent kummaline on, et 9. klassi lõpuks eeldatavasti omandatud B1-keeletase paistab kolmeaastase gümnaasiumi järel kogunisti kaduvat. Kas see on õppe- ja ainekavade või hoopiski praeguse riigieksami sisu ja punktiarvestuse küsimus?

Samuti peame tunnistama, et de­tsentraliseeritud õppesisu ja -protsessi (tundide arv, erinevad õpikud) kontrollitakse kõigile ühetaolise ehk tsentraliseeritud eksamiga. Selle vastu pole sõna võtnud ei koolirahvas ega poliitikud.

Kõik on soovinud ja saanud vabaduse ise otsustada ja vastutada. Koolil on ju lõplik sõna selles, kuidas korraldada õpetamist ja täita eksamireglementi. Riik olemegi meie ise oma igapäevases töös. Sellest on näha, kuidas meie riik toimib. Püüame siis ka ise oma töid ja tegevusi põhjalikumalt reflekteerida, teha paremaid otsuseid ning rakendame need siis ka ellu. Ratsionaalses koostöös on loota paremaid tulemusi nii meie rahva ja riigi kui ka iga inimese individuaalsete hariduspürgimuste seisukohalt.