Lugeja meelepahast GAGi nõukogude estraadikontserdi pärast: see hüsteeria on juba täiesti talumatu

Gustaf Adolfi Gümnaasiumi (GAG) direktori Hendrik Aguri otsus korraldada Eesti 100. sünnipäeva puhul nõukogude estraadimuusika kontsert on tekitanud vastakaid tundeid. Peaminister Jüri Ratase nõunik ja kultuuripoliitika uurija Egge Kulbok-Lattik leiab Postimehe arvamusportaalis ilmunud Mihhail Lotmani loo «GAGi nõukogude laulude kontsert on alistumise märk» kommentaariumis, et meil oleks vaja ühiskondlikku kokkulepet, kuidas rääkida nõukogude minevikust.

Nõukogude massikultuur, mille loomisele andsid oma panuse andekad loojad, on kahtlemata väärtuslik ka tänases kontekstis. Seda tuleb vaadelda küpsemalt, ajalooteadlikult. Mitte mingil juhul lähtudes vaid ühest vaatest või veelgi hullem – hüsteeriast või vastandumisest kantud päevapoliitilisest vaatest.

Nõukogude aeg ei olnud ju kogu 55 aasta vältel ühtviisi represseeriv. See kord pehmenes, stalinistlikele küüditamistele järgnes sula, seejärel taas reaktsiooniline aeg – hallad.

Me ei saa ega või neid aastaid ja nende jooksul loodud teoseid maha kanda – nii kanname maha ka suure tüki oma elust.

Mina olen nõukogude aja laps, noor. Ning paljud laulud – nende viis ja sõnad on ambivalentsed – kannavad hoopis teisi tähendusi kui okupatsioonivõimu ajupesu.

Toetan Agurit, leian, et see hüsteeria on juba täiesti talumatu.

Ühtlasi on see märk, et pole piisavalt olnud sisukat arutelu: pole olnud ühiskondlikku kokkulepet, kuidas sellest rääkida. Sest vaateid on erinevaid.

Üks on kindel, et ideoloogilist kontrolli inimeste teadvuse üle on tahetud saavutada nii majanduslike meetodite kui ka kultuurilise konteksti abil, millega luuakse võimu ideoloogiat toetav tõe-režiim ja seda kinnitavad rituaalid. Ja see kehtib iga võimu ajal: leian, et neoliberaalse turumajanduse nähtamatu käe surve pole olnud vähem totaalne (kes sellele käele ei sobi, satub prügikasti, või jääb üle), kui mistahes ideoloogiline kontroll, ja seda inimese vabadusest kõmava jutu saatel.

Tagasi üles