Ahto Lobjakas: Eesti, naiste planeet

Ahto Lobjakas Foto: Eero Vabamägi

Iibepoliitika entusiastid praeguses Eestis tegelevad paremal juhul asendustegevusega, halvemal juhul peidab jutt maa täitmisest lastega tumedamaid motiive. Kummalgi puhul ei ole riikliku iibemajanduse idee õigustatud niipea, kui see väljub reaalselt sündinud laste maksimaalse heaolu tagamise raamidest.

Jaanalinnulik asendustegevus on iibepoliitika seeläbi, et ta eeldused on rajatud liivale. Iibepoliitika pikendab tänase majanduse struktuuri ja vajadusi suletud süsteemina aastakümnete taha. «Kes maksab meie pensioni?» jääb tühjaks emotsionaalseks aritmeetika ajaskaalal, mis on pikem kui kümmekond aastat — me lihtsalt ei tea, milline on siis majanduse seis ning millest see sõltub.

Mudel, milles miljon (või kaks) inimest täidab poolesaja aasta jooksul teatud arvu töökohti teatud sissetuleku ning teatud maksutootlusega, võiks töötada agraarühiskonnas, aga mitte 21. sajandil. Iibepoliitika, selleks et teda tõsiselt võtta, peaks muuhulgas juba ette sisaldama kalkulatsiooni selle kohta, milline osa tänastest töökohtadest kaotatakse robotiseerimisele. Südantlõhestav küsimus pensionist taandub küsimusele, kas riik on piisavalt rikas, et seda maksta. See ei ole aga inimmassi suuruse, vaid majanduse paindlikkuse funktsioon. Kui iibepoliitiikud tahaksid millelegi asjalikule mõelda, peaks see olema innovatsioon ning kuidas toime tulla väiksema arvu inimestega.