Praegused sanktsioonid jätavad Kim Jong-uni külmaks. Päriselt õnnestub Põhja-Korea majanduslikult suruda põlvili vaid kahel, kuid utoopilisel moel, kirjutab reisihuviline Erki Loigom.
Kuidas Põhja-Korea suudab sanktsioonidele vaatamata raha teenida? Erki Loigom selgitab põhjalikult
10. veebruar 2018, 20:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ÜRO Julgeolekunõukogu Põhja-Korea sanktsioonide ekspertgrupp avaldas veebruari alguses 213-leheküljelise raporti paariariigi globaalsetest pingutustest režiimi rahavoo säilitamiseks.
Vaatamata analüütikute ja Põhja-Korea jälgijate teadmistele, et riigi must majandus puhkeb peale ÜRO resolutsioone 2375 ja 2397 veelgi enam õitsele, on tulemused ikkagi ehmatavad.
ÜRO, kes Ameerika Ühendriikide eestvedamisel on Põhja-Koread praeguste piirangute perioodil enda arvates edukalt ohjanud, peab tunnistama tõsiasja, et Pyongyangi režiimi kümnendite pikkused kogemused ja üleilmne võrgustik töötab endistel täistuuridel.
Samuti on selge, et eksporditulude äralõikamine niinimetatud valges majanduses kasvatab tulusid põrandaaluses kaubavahetuses ning peamiselt saavad sanktsioonidest pihta tavalised põhjakorealased.
Raketi- ja tuumarelvaprogramm, mille arendamine on Pyongyangi sõnul lõpusirgel, vajab järjekordseid katsetusi ning ilmselt peale taliolümpiamängudest tingitud suhtelist vaikelu pinged Korea poolsaarel jätkuvad.
Põhja-Koreal on diplomaatilised suhted ligi 80 riigiga ning üle maailma toimetavad umbes 60 saatkonda või konsulaaresindust. See on omalaadne aastakümnetega sissetöötatud võrgustik, mille eesmärk erineb märkimisväärselt harjumuspärasest ettekujutusest saatkondade tööst.
Põhja-Korea on edukalt kasutanud ära diplomaatilise puutumatuse klauslit, kuid kümned vahelejäämised aastate jooksul lubavad selgelt kinnitada – riigi saatkondade peamine ülesanne on Pyongyangi režiimile rahateenimise võimaluste loomine ja hoidmine.
Aafrika – manner, kus liiga palju ei küsita
Viimase kolmekümne aasta jooksul on ainuüksi elevandiluu väljavedudega Aafrika riikidest jäädud vahele 18 korral.
Samuti on Lääne-Aafrika riikidest väljasõidul vihjetele tuginedes tabatud korduvalt saadikuid ja diplomaate, kelle kohvritest leitakse kulda ja teemante.
2015.aastal tabati Bangladeshist lahkuva Põhja-Korea saatkonna töötaja pagasist 1,3 miljoni dollari väärtuses kullakange.
Vastupidine on liikumissuund narkootikumidega kauplemisel.
Põhja-Korea kui arvestatav metaamfetamiini tootja on enam kui viiekümnel korral jäänud vahele meelemürkide müügi korraldamisel läbi oma saatkondade viimase kahe kümnendi jooksul.
Meenuvad juhtumid Bulgaariast, kus mõnuained liikusid Sofia saatkonna abil Türgi territooriumile ning Austraalias Põhja-Korea aluse Pong-Su kinnipidamisel leitud 125 kilogrammi heroiini.
Peamiselt kasutab Põhja-Korea smuugeldamiseks Aafrika riike, kus globaalne kontroll on nõrk ja võõrustajamaa majandushuvid kattuvad Põhja-Korea pakkumisega. Üllatuslikult on tuvastatud Pretorias Lõuna Aafrika Vabariigis asuva Põhja-Korea saatkonna suur käive rahapesuoperatsioonides.
Näiteks viivad sanktsioonidega keelatud tegevused välja Mosambiigi liidriteni, kelle teadmisel ja vaikival heakskiidul püüavad riigi vetes kala mitmed Põhja-Korea meeskondadega laevad.
Namiibias töötab Põhja-Korea ettevõttes «Korea Mining and Development Trading Company» (edaspidi: KOMID) sadu põhjakorealastest ehitustöölisi, kes eelmisel aastal rajasid Namiibia luure impossantset peakontorit.
Kuigi Põhja-Korea tööjõu piiramisega seotud sanktsioonide rakendamiseks on veel aega ligi kaks aastat, ei luba resolutsioon 2397 kehtivaid lepinguid pikendada.
Põhja-Korea kui arvestatav metaamfetamiini tootja on enam kui viiekümnel korral jäänud vahele meelemürkide müügi korraldamisel läbi oma saatkondade viimase kahe kümnendi jooksul.
Namiibia leidis lahenduse kiiresti – ehitamist jätkab täna Hiina taustaga ühisettevõte, kuid töölised objektil on endiselt põhjakorealased.
Oluline tuluallikas on peamiselt hiiglaslike monumentide rajamisel töödleidev Mansudae Art Studio, kes on rajanud ka kurikuulsad Kim Jong-ili ja Kim Il-sungi hiigelkujud Pyongyangis Mansu mäel.
Sarnases stiilis pronksmemoriaale ja Aafrika liidrite hiigelkujusid leiab täna 17s Aafrika riigis ning sellelaadne koostöö toidab Pyongyangi hinnaguliselt 200-260 miljonilise dollarise aastatuluga juba aastakümneid.
Ajaloolised seosed ja võrgustikud toimivad tänaseni
Põhja-Korea koostöö Aafrika riikidega ulatub eelmise sajandi kolmandasse veerandisse, kui Aafrikast sai koloniaalvõimude lahkumisel ideoloogiliste võitluste tallermaa.
Pyongyang on toetanud lugematuid niinimetatud rahvademokraatlikku mõtteviisi propageerivaid relvarühmitusi ja režiime.
Peamised koostööpartnerid on olnud Angola, Zimbabwe, Kongo DV, Tansaania, Uganda, Sudaan ja nii edasi.
Põhja-Korea «müügiargumendiks» on odavam hinnatase ning oskus hooldada aastakümneid varem riikidele tarnitud relvasüsteeme ja toota neile varuosi.
Kokku seob Põhja-Koread 30 erinevat Aafrika riiki, kellest 11 on nüüdse raporti valguses erilise tähelepanu all seoses militaarkoostööga.
Mitmed neist (Eritrea, Sudaan ja Kongo DV) ei soovi esitada ÜRO-le kokkulepitud kvartaalseid aruandeid koostööst Põhja-Koreaga.
Uganda president Yoweri Museveni sarjas Põhja-Korea vastast nõiajahti alles 2017.aasta septembris ÜRO Peaassamblee kõnepuldist.
Valdavalt seovad Põhja-Korea ja Aafrika riikide koostööd relvastuse ja armee väljaõpet puudutavad teemad.
Nii näiteks treenivad Kongo DV presidendi Joseph Kabila ihukaitsjaid põhjakorealastest spetsialistid.
Korea Rahvaarmee eriüksuslased on oodatud treeneriteks mitme riigi erivägede juures (Eritrea, Sudaan) ning ära ei ole öeldud ka abist mässuliste liikumistele näiteks Kongos ja Ugandas.
Põhja-Korea «müügiargumendiks» on odavam hinnatase ning oskus hooldada aastakümneid varem riikidele tarnitud relvasüsteeme ja toota neile varuosi.
Isegi Saksamaa sisejulgeolekuteenistuse (Bundesamt für Verfassungsschutz – BfV) Hans-Georg Maassen on avaldanud kahtlusi, et Põhja-Korea Berliini saatkond on sarnaste tehingute taga lisaks raketiprogrammi tarbeks vajalike koostisosade hankimisel.
Milline on näiteks Ukraina või Valgevene osa Põhja-Korea rakettide edukas lendamises, ei ole tõestatud, kuid kahtlused püsivad.
Häbiväärne vahelejäämine tabas augustis 2016 Egiptuse relvajõude, kui Suessi kanalis peeti Egiptuse piirivalve poolt vihjete alusel kinni roostes söealus Jie Shun, mille trümmidest leiti 30 000 Põhja-Korea päritolu granaadiheitjat RPG'd.
Uurimine soikus hetkel, mil niidid tellija kohta viisid otseselt Egiptuse enda kõrgeima kaitsejuhtkonnani. Egiptus neil teemadel kommentaare ei jaga, kuid samal perioodil külmutas Washington varemlubatud militaarotstarbelise rahalise toetuse Kairole.
Üleöö ehitustöölisest spordiinstruktoriks – Aafrikas on kõik võimalik
Palju on kõneldud Põhja-Korea ja Iraani koostööst. On selge kahe riigi raketiprogrammides kasutatava tehnoloogia sarnasus, kuid olgem ausad, vettpidavaid tõendeid tarnete ja infovahetuse kohta ei ole.
2007. aastal avaldas WikiLeaks tõendid, millest avaldub Hiinas vahemaandumise teinud Iraani liinilennuki kinnipidamine, mille pardal veeti raketiosi sihtkohaga Pyongyang. Kahjuks on see üsna ainus faktiliselt kinnituse leidnud juhtum võimalikust koostööst.
Küll on Põhja-Korea väga kõrged ametnikud korduvalt külastanud viimase kahe aasta jooksul Teherani ning kaamerate ees teatanud teaduse, hariduse ja tehnoloogiate alase koostöö sõlmimisest, kuid nende klišeelike formularide taha ei ole kellelgi edukalt õnnestunud piiluda.
Sarnaseid avalikke esinemisi on Põhja-Korea välispoliitika esindusnägu, 90-aastane Kim Yong-nam pidanud viimastel aastatel mitmeid. Enamasti taas Aafrikas ja Kagu-Aasias, kus sõlmitakse pidevalt koostööalaseid lepinguid küll hariduse, küll spordirindel.
Näiteks töötavad eespoolt toodud Põhja-Korea ettevõtte KOMID ehitajad endiselt Angolas, kuid seekord spordiinstruktoritena. Angola on aga üks esimesi Aafrika riike, kes raporteeris oma järjepidevusest Põhja-Korea vastaste sanktsioonide järgimisel. Aafrika riikidel on koostööst Põhja-Koreaga rohkem võita kui kaotada.
Aafrika riikide rolli olulisusest räägib ka Ameerika Ühendriikide välisministri Rex Tillersoni Aafrika tuur, kes peale Donald Trumpi «shithole'i» avaldust peab uuesti suutma Musta Mandri liidreid veenda ka Põhja-Korea küsimuses.
Nii mõneski riigis on Tillersonil ilmselt vajalik mainida ka Ameerika Ühendriikide rahalise abi külmutamist, juhul kui koostööd Pyongyangiga hinnatakse liiga kõrgelt (näiteks Mosambiigis).
Värske raporti järgi on kinnitatud episoodid kergrelvastuse tarnetest Eritreale ja Kongo DV-le, maa-õhk tüüpi rakettide toimetamisest Mosambiiki, radari ja õhutõrjesüsteemide paigaldamisest Tansaanias ning Põhja-Korea ekspertide osalemisest väljaõppealastes laagrites Ugandas ja Angoolas. Viimastest on olemas ka ametlikud fotoseeriad ajakirjanduse tarbeks. Sõjaline koostöö Põhja-Koreaga on sidumas umbes kolmekümmet Aafrika riiki.
Süüria – keemialabor Põhja-Korea teadlastele
Lisaks Aafrikale on luubi all ka koostöö Süüria ja Myanmariga.
2011. aastal Süüria kodusõja alguses ei tehtud saladust Damaskuse ja Pyongyangi koostööst.
Korea Rahvaarmee esindajad olid riigis regulaarsed ja avalikult silmapaistvad külalised. Koos avati ausambaid ja peeti pressikonverentse.
Vettpidavalt tõestamatu koostöö kahe režiimi vahel algas hiljemalt eelmise sajandi lõpus ja tuli avalikuks 2007. aasta Iisraeli õhurünnakus hävitatud Deir ez-Zori tuumakompleksis, kus töötas väidetavalt kümneid Põhja-Korea tuumateadlasi ja töölisi.
/nginx/o/2018/02/10/7565601t1hd4bc.jpg)
Selgemad tõendid ilmesid keemiarelvade loomiseks vajalike komponentide tarnes vahemikus 2012-2017 Süüria teaduse ja tehnoloogia uurimiskeskusele, mis on Bashar Al-Assadi keemiarelvade arendamise keskuseks. Sellel perioodil on kinnitatud ligi 40 erinevat tarnet ja episoodi Põhja-Koreast Süüria sadamatesse.
Lisaks tarnib Põhja-Korea Süüriasse, aga ka Myanmari ballistilisi rakette, raketisüsteeme ja varuosi, hooldusteenuseid. Myanmaris on kahtlustatud maa-aluste tunnelite võrgustike loomist pealinna Naypidaw lähistel, kuid sellele väitele faktilist tõestust siiski pole.
Kui enamasti viidatakse Põhja-Korea vastaste sanktsioonide kesises resultatiivsuses Hiina valikulise reageerimise peale, siis praegusel perioodil tuleb Hiinat pigem kiita.
Olgu meenutatud, et hinnanguliselt moodustab kaubavahetus Hiinaga ligi 90 protsenti kogu Põhja-Korea ekspordist-impordist ning on suurusjärgus seitse miljardit dollarit aastas.
Veel kord olgu meenutatud, et need numbrid on nii-öelda ametliku ja dokumentaalselt tõestatava kaubavahetuse maht.
2017.aasta jooksul on Hiina tõepoolest lõpetanud mitme olulise maavara tarned Põhja-Koreast ja mõnevõrra on vähenenud eksport Põhja-Koreasse.
Ametliku Hiina tollistatistika järgi vähenes omavaheline kaubandus 2017. aastal 10 protsenti.
Kuid taas meeletuletuseks, et kogu artikli fookuses on nii-öelda must majandus, mille maht võib olla sarnases suurusjärgus ametlike kaubandusnäitajatega.
Trendina on kindel, et sanktsioonide virr-varris selle osakaal vaid kasvab. Hiina strateegiline huvi hoida ära Koreade ühinemine sunnib Pekingit survestama sõnakuulmatut Kim Jong-uni meetmetega, mis varasemalt ideoloogiliste liitlaste vahel olid tundmatud.
Ühisel piirialal on Hiina tehased lõpetanud lepingud tuhandete põhjakorealastest töötajatega, piirilinnades populaarsed Põhja-Korea restorianid on suletud ning kuulsal Dandongi Sõpruse sillal on liiklus hõre.
Info Põhja-Koreast seest räägib piiriülese kaubandusega tegelevate diilerite ja inimkaubandust ning põhjakorealaste põgenemist organiseerivate grupeeringute kasvanud riskidest ja motivatsioonipuudusest.
Hiina valvab piiri Põhja-Koreaga endisest edukamalt, regulaarsed on piiriäärsete alade sulgemised, reidid põgenike ja kaubitsejate tabamiseks ning hooti sagenevad põgenike tagasisaatmiste löökkampaaniad.
Põhja-Korea on piiridele paigaldanud uued Vene päritolu (taaskord keelatud kaupade nimistusse kuuluvad tooted)! raadioeetrit kontrollivad jälitusseadmed, mis lubavad paremini kuulata pealt võimalike piiriüleseid kontakte arendavaid kodanikke. Põgenike arv, kes edukalt jõuavad Lõuna-Koreasse, on viimaste aegade madalaim.
Venemaa – Hiina usin kopeerija
Hiina varasemat oskust sanktsioonidega laveerida on aina enam asunud kopeerima Venemaa. ÜRO raporti valguses on fikseeritud episoode Põhja-Korea söealuste laadimisest Vladivostokis ja Nahhodkal.
Põhja-Korea Rasoni erimajandustsoonis laetakse väidetavalt Vene sütt ümber Põhja-Korea maismaatranspordile, mis toimetab väärtusliku maavara Hiinasse. See tegevus ei ole keelatud, kuid kui palju tarnetele lisatakse keelatud Põhja-Korea sütt, jääb kontrollimatuks.
Tabatud on Hiina taustaga naftatankereid sooritamas kütuse ümberpumpamisi Jaapani merel. Kütust on vedanud Põhja-Koreasse ka Venemaa alused.
Söeterminalid Wonsanis ja Nampos laevad endiselt keelatud sütt alustele ning sihtsadamateks on olnud sageli Venemaa, Hiina, Malaisia, Vietnami, aga ka Lõuna-Korea (!!!) sadamad. Selliseid juhtumeid on fikseeritud kolmkümmend, kuid aina enam kasutatakse pealt kinniseid laevu. Seetõttu ei suudeta satelliidifotodega keelatud söevedusid alati fikseerida. Kunagi ei seila need laevad muidugi Põhja-Korea lipu all.
Kui enne esimesi olulisi söesanktsioone 2017. aasta augustis võis Põhja-Korea söelaevastiku suuruseks hinnata umbes nelikümmend alust, siis peale piirangute rakendamist lülitas enamik neist transponderid välja ning nüüd näeme jälitussüsteemides vaid seitset.
Jaapani rannakaitse üksused ja satelliidid pildistavad siiski oluliselt tihedamat liiklust.
Sarnaselt kütusele laetakse Kollasel merel igaöiselt ringi ka tonnide viisi keelatud, kuid Hiina turul kõrges hinnas olevaid mereande.
Lisaks on võltsitud tollipaberite tõttu jäänud vahele Venemaa ettevõtted sanktsioneeritud tekstiilitoodete ostmisega Põhja-Koreast. Millised on kontaktid Venemaa ja Põhja-Korea militaarringkondade vahel? See kisub siiski vandenõuteooriate poole, kuid küsimusi võiks siiski esitada.
Diplomaatiliste suhete katkestamine kui võimalus
Põhja-Korea survestamises on kandev roll olnud Ameerika Ühendriikidel, kuid omavahelise kaubanduse puudumise tõttu on nende surve pigem moraalne.
Päriselt õnnestub Põhja-Korea majanduslikult suruda põlvili vaid kahel, kuid utoopilisel moel.
Esiteks tuleks astuda Washingtonil Pekingiga tõelisesse kaubandussõtta (meenutage aga korraks Hiina strateegilisi huvisid Korea poolsaarel ning asjaolu, et kas Korea nimel kaks maailma majandusliidrit ikka tahavad päriselt tülli minna?).
Tavaliste põhjakorealaste oskus, peamiselt kartusest võimude repressiivse käitumise ees, jätta vahele palju söögikordi võib kesta veel pikki aastaid.
Teiseks tuleks leida lahendus, mis suudaks ohjeldada illegaalset kaubandust. Ilmselt peaksid need meetmed omakorda olema üsna valgustkartvad.
Esmalt võiks alustada nõudest Põhja-Korea diplomaatiliste esinduste sulgemisest kogu maailmas. Sanktsioonid ei mõjuta Kim Jong-uni relvaprojekte, kuna nende maksumus ei ole niivõrd kolossaalne, kui läänemaailm seda arvab. Tavaliste põhjakorealaste oskus, peamiselt kartusest võimude repressiivse käitumise ees, jätta vahele palju söögikordi võib kesta veel pikki aastaid.