Lätis on homme iseseisvuse taastamise päev. Sel puhul heisatakse ka riigilipud.

FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

Kümned miljonid eurod, millest riik on valitsuse õllepoliitika tõttu ilma jäänud, on juba mitu korda üle loetud, kuid seni pole veel õnnestunud kohata analüüsi selle kohta, mida me piirikaubandusest võitnud oleme. Ükski asi ei saa olla üdini halb.

Tungides naaberriigi territooriumile krabama kaupa, mida meil endilgi külluses leidub, on eestlased käitunud kui jõuk koloniste, kes kasutavad ära nõrgema naabri kaitsetut olukorda. Oleks lätlased sama tublid ja rikkad kui meie, küllap oleks neilgi maksud kõrgemad.

Lätlaste panus ei piirdu aga alkoholi, toidukaupade, kütuse ja ehitusmaterjalidega, mida nad eestlastele müütavad. Üha rohkem annavad ka end eestlaste meelevalda, tulles Eestisse tööle, kasvatama meie SKTd. On see nüüd lätlaste tänuvõlg Landeswehri purukslöömise eest või mitte, kuid fakt on, et Lõuna-Eesti majandus on Lätiga üha rohkem seotud. Riia lennujaam on lõunaeestlastele lähim õhuvärav ning Riia ise lähim suurlinn.

Varem või hiljem viib see küsimuseni, kas kaubanduslik ja äriline läbikäimine toob kaasa ka poliitilisi arenguid? Seda enam, et Eesti teises otsas on toimumas murrangulised sündmused, mille mõju Lõuna-Eestile saab olema märgatav.

Tallinna Helsingi külge ankurdava tunneli ehitus on muutunud pigem aja küsimuseks. Tallinn seisab lootusrikka näoga põhja poole, mis paraku tähendab, et pikapeale tüdivad lõunaeestlased pealinna tagumise poole vaatlemisest ära.

Sestap pole imestada, et Lõuna-Eestis vaadatakse viimasel ajal teatud entusiasmiga hoopis lõunakaarde, kus on linn, mille kohta Viivi Luik kirjutab: «Riiga sõites oli raske uskuda, et siinsamas lähedal metsa taga on nii suur linn, päris linn.» (Areen 05.04.2007).

Otsides vastust küsimusele, mida me õitsema löönud piirikaubandusega laiemas plaanis saavutame, tuleb esimesena nimetada Läti taasavastamist eestlaste poolt. Läti ei pane enam õlgu kehitama, vaid tekitab emotsioone – järelikult on ta olemas.

Odav tavaar pole ainus, mida Lätist otsida, kuigi kaubanduse tähtsust alahinnata ja alavääristada oleks väär. Mõlemale poolele kasulik kaubavahetus on kindlaim tõukeplatvorm inimeste koostööle. Võiks loota, et sellest kasvab välja mõtestatud koostöö piirkondade vahel, mida ei puuduta Rail Baltic ja kuhu ei ulatu Helsingi tunnel.

Tahan loota, et poliitikutel on olemas ideid, kuidas Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti, mida varem tunti Liivimaana, paremini ühendada ja koos tegutsema suunata. Inimeste huvi selle vastu on silmaga näha.

Ühtlasi tahan loota, et poliitikutel on ideid, kuidas taltsutada rebestavaid jõude, mis kisuvad Põhja-Eestit Helsingi ja Lõuna-Eestit Riia tagamaaks, muutes vabariigi teise sajandi künnisel ühtsest riigist kõnelemise järjest raskemaks.