Martti Puukko

FOTO: SCANPIX

Ma ei ole kunagi olnud eriti kirglik hokisõber. Olen vahel öelnud, et mulle oleks üsna ükskõik isegi see, kui Elevandiluurannik Soomet jäähokis võidaks.


Pühapäeva õhtul võtsin siiski Soome ja Rootsi vahelise MM-finaalmängu vaatamise ette. Erinevalt harjumuspärasest käitumisest olin isegi osalenud mängu lõpptulemuse ennustamises.

Kui Rootsi meeskonna eest võitlev Magnus Pääjärvi (kes on tegelikult ema poolt hoopis soome päritolu) viis Rootsi 1:0 juhtima, vajutasin televiisori kinni ja läksin magama. Veidi hiljem kuulsin võimsaid hüüdeid. Kusagil üsna lähedal kohvikus karjuti nii nagu ei kunagi varem.

Arvasin kohe, et see kisa sai tähendada vaid seda, et nüüd on Soome löönud värava. Ega midagi, panin televiisori uuesti käima. Soome oli mängu viigistanud 1:1.

Lasin end taas koos peaaegu 2,5 miljoni ülejäänud soomlasega televiisori ette naelutada. Mängu kolmas periood lõhkus kõik varasemad eelarvamused Soome jäähokist.

Millele need eelarvamused tuginesid? Varasematele kogemustele ja sellele, et Rootsi lehed, mida loen üsna korrapäraselt, jõudsid juba enne mängu analüüsida Soome mängulaadi ja soomlaste meelsust, mis nende arvates teeb soomlaste võidu täiesti võimatuks.

Miks soomlased nende meelest rootslasi võita ei saa? Rootslaste meelest on põhjuseks see, et Soome saab suurepäraselt toime teiste riikide vastastega, kuid niipea kui nende vastu astub Rootsi, hakkavad soomlaste põlved puhtast hirmust ja austusest värisema.

Tõsi, keegi meenutas ka, et Soome võitis Rootsit jäähoki lõppmängus Stockholmis 1995. aastal. Aga seegi olla juhtunud vaid seetõttu, et Soome meeskonna treeneriks oli toona rootslane Curt Lindström, kes suutis süstida soomlastesse seda enesetunnet, millest tolle loo kirjutaja arvates soomlastel tavaliselt puudu on, või vähemalt siis on, kui nende vastaseks juhtub olema Rootsi.

Pühapäevõhtune lahing Bratislavas lõppes teatavasti soomlaste 6:1 võiduga. Ja selle ainsagi rootslaste värava lõi «soomlane» Pääjärvi.

Soomes põhjustas tulemus ulatusliku eufooria. Suuremates linnades kogunesid inimesed linnakeskustesse pidutsema. Pidutsemine kestab ilmselt veel kaua.
Rootsis seevastu võeti tulemus vastu hämmastusega.

Päevaleht Expressen pealkirjastas selleteemalise artikli soomekeelse sõnaga «perkele» («kurat»). Teised lehed iseloomustasid toimunut sõnadega «tapatöö» ja «häbistamine».

Soome 1995. aastal kullani tüürinud rootslasest treener Curt Lindström kommenteeris lõpptulemust järgmiselt: «Soome eelmisest võidust oligi juba liiga kaua aega möödas. Võin vaid õnnitleda suurepärast meeskonda ja nende treenerit.»

Aga miks, üldiselt võttes, maitseb soomlaste jaoks võit Rootsi üle magusamalt kui teised võidud teiste üle ja miks seda Rootsis tajutakse vastavalt suurema katastroofina kui näiteks kaotust Elevandiluurannikule?

Põhjus on teadagi kahe maa ühises ajaloos. Rootsi on olnud aastasadu soomlastele teistsuguse tähendusega – kõigepealt kui emamaa ja 19. sajandi algusest kui suurem vend. Nüüd võitis väikevend suurema venna täiesti omal jõul. See tundub muidugi eriti magus.

Ah et millist tulemust ma finaalmängus ennustasin? Muidugi 6:1 Soome kasuks.

Lähengi nüüd kioskisse võidu järele.