Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2017/10/12/7203673t1h4d72.jpg)
Valik on põhimõtteline, kuna Eesti ei vaja rahvusülikooli, mis on maailmas keskmike hulgas – tõstsime selle lause esile professor Jüri Alliku pikemast arutlusest «Millist Tartu Ülikooli me tahame?», sest see osutab väga selgelt, kuhu me Eesti ühiskonnana peame lati seadma.
Postimees oma arvamuskülgedega on nii paberil kui ka veebis väga õige koht, kus vaielda ja arutleda rahvusülikoolis toimuva ja selle tuleviku üle. Kutsume akadeemilisi kodanikke seda tegema nii rektorivalimiste eel kui ka igal muul ajal. (TÜ rektori valimiste kandidaatide esitamine lõpeb 15. märtsil; valimispäev on 26. aprillil.)
Sellise kutse kõige olulisem põhjus on veendumus, et Tartu Ülikooli tulevane edu või ebaedu on kogu Eestile väga oluline. Vast polegi suur liialdus öelda, et see on lausa eksistentsiaalse tähendusega. Meil lihtsalt ei ole miljardit inimest ja meil ei ole sadu ja sadu ülikoole. On üks rahvusülikool ja latt ei tohigi olla mitte perfektsionistliku keskpärasuse, vaid ikka maailma väljapaistvaimate ja parimate tasemel – seda nii riigi ja laiemalt kogu Eesti ühiskonna kui ka akadeemiliste kodanike endi jaoks.
Mida riik ja ühiskond siinkohal tähendab? Jüri Allik ütleb vaimukalt: «Teadus ja ülikoolid – need kaks on lahutamatud – kõlavad kenasti poliitikute paraadkõnedes, kuid üldse mitte järgmise aasta eelarve koostamise ajal.» Meil on vaja laiemat arusaamist, mille pärast on mõtet maksumaksja eurosid teadusesse investeerida ning miks on tarvis akadeemilist vabadust.
Üks (ent kaugeltki mitte ainus) põhjus on see, et kõrghariduse usku rahvas peaks aru saama: asi pole diplomis, lõpuaktuses ja lilledes, vaid hariduse sisus. Nii-öelda maailmatasemel haridust saab aga anda vaid kokku puutumine selliste inimeste, nende ideede ja vahetu juhendamisega, kes ise on oma teadusvaldkonna tipus või oma eeldustelt kohe-kohe võimelised sinna jõudma.
Iseenesest võiks olla pikemata selge, et andekatele, originaalsete ideedega töökatele inimestele tuleb ka palka maksta. Kahjuks on mitu viimast valitsust olnud väga loiud teadusele raha andmisel ja nii jätkates on allakäik vaid aja küsimus.
Kutsume rahvusülikooli vaidlusi pidama laiema publiku ees ka seepärast, et anda kogu Eestile tõuget avatud organisatsioonikultuurile. Sellisele, kus ideid ja arutelu ei käsitleta vastuhakuna või probleemina, mida tuleks asuda avalike suhete osakonna töötajate abil siluma (vrdl poliitikurefleksiga: me peame ennast ise suurepärasteks, aga ei ole inimestele piisavalt selgitanud, kui suurepärased me ikka oleme). Sellel, et rahvusülikoolis oleks oma tulevikuvalikute üle elav ja julge ning vajadusel ka terav vaidlus, on kasvõi ainuüksi eeskujuna tähtsust kogu Eestile.