Hans Alla: tüli pidulauas

: HANS ALLA : TALLINN, EESTI : 08JAN18 Pildil on Hans Alla. lt/: Foto: LIIS TREIMANN

FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Nii minister Urmas Reinsalu umbusaldamise katse ajal kui ka eelmisel aastal Euroopa Liidu eesistumise aegu kostis siit-sealt hääli, et ei ole sobiv nõnda tähtsal ajal tüli tekitada. Minus tekitab see segadust. Millal siis on sobilik, kui nüüd pole? Homseks on meie ees uued probleemid ja vanad ununevad.

Vabariigi juubel võib olla ettekääne ebamugav teema vaiba alla pühkida. Olgu, minister ütles midagi, mida ei oleks tohtinud, ning siis palus vabandust. Aga miks ei tohi riigikogu, rahvas või kes iganes teine ükskõik millal arvata, et ta peaks oma sõnade eest suuremat vastutust kandma? Sõltumata sellest, kas nii on või pole.

Ma saan aru, et sajandivanust vabariiki on mõtet ja sünnis tähistada. Kuid sellel vabariigil on endiselt kasvuvalud, sest praegust iseseisvust on jagunud enam-vähem minu eluea jagu, mis pole kuigi pikk. Mured käivad asja juurde, ka siis, kui hambumine on möödanik.

Kindlasti ei möödu noore riigi «alguse asi», kui me seda ignoreerime. Avaliku diskussiooni huvides on, et kõik tunneksid ennast piisavalt mugavalt tõstatama endale tähtis teema. Ka veebruaris on sobilik vabariiki kritiseerida. Sest vabariik on ühiskondlik tööriist tagamaks võimalikult turvalist, vaba, võimalusterikast elu Eesti inimestele. Kuna tegemist on ütlemata keeruka riistaga, tuleb probleeme esile tihti ning masinavärki peab pidevalt kõpitsema.

Rumal oleks aparaadi vigu eirata ning nende parandamist edasi lükata. Peale selle, et vigase süsteemi edasine kasutamine võib põhjustada üha rängemaid kahjusid, on oht, et rahvas ja valitsejad harjuvad märkamatult ära.

Vabariigi argipäevas on hädavajalik, et toimuks pidev sisukas arutelu. Panna see kõrvale, et tõsta pits ja haugata sakusmendiks kiluvõileiba, pole meie ühiskondlikule tervisele eriti hea. Pitsi ja kilu kõrvale tasub ikka vaielda. Muidugi jätab meie vaidluskultuur soovida, kelle meelest rohkem, kelle meelest vähem. Vaidlemine on oskus, mida saab arendada nagu lihaseid või joonistamist, pidevalt harjutades.

Kuid vaidlemine pole tülitsemine, nagu pole ka ebaaus osutada mõnele nõmedale teole. Pole mõtet pead õlgade vahele tõmmata ning ennast võimalikult väikseks teha. Ärme tee saatuslikku viga, ajades sassi probleemidele osutamise nende põhjustamisega. Need vennikesed, kes näpuga näitavad, on vajalikud inimesed. Kui osutamine käib vastukarva, siis astuge nendega diskussiooni. Mure pole probleemi märkajas, vaid hoopis muus.

Seega tehkem trenni ja teritagem pliiats. Kui keegi lauas ütleb midagi, mis teistele on vastukarva, siis arutlege selle üle. Sisukas vaidlus avardab mõistust ja väärindab karmat. Muidu jäämegi lapsekingadesse ja neisse pole eriti tore number 43 jalgu pressida.

    Tagasi üles