Gustav Adolfi gümnaasiumi korraldatavas nõukogude estraadikontserdis, mis koolidirektori Hendrik Aguri sõnul on mõeldud Eesti Vabariigi sünnipäevakingina Venemaale ja inimestele, kes nõukogude aega hästi mäletavad, ei maksa otsida idapiiri taga elava Mefistofelese pikka kätt. Pigem annab see tunnistust koolidirektori halvast maitsest, tema hilisemad selgitused aga sügavast intellektuaalsest defitsiidist.
Nõukanostalgiast kantud estraadikontsert Tallinna purukspommitamise aastapäeval oleks maiuspala suvalisele Venemaa telekanalile. Propagandainimeste erialakeeles nimetatakse seda pimestavaks näiteks.
Selleks pole tarvis mitte midagi erilist. Näiteks piisab mõnelt miitingult näitamiseks välja noppida kaks-kolm ebaadekvaatset osalejat metsikute loosungitega, et kompromiteerida ülejäänuid, kes võivad olla vägagi soliidsed inimesed üllaste loosungite ja eesmärkidega.
Aitäh, Hendrik Agur, aga järgmine kord võtke korraldada parem saunapidu sõpradele.
Eriti armastab Vene televisioon niinimetatud sieg’i-pildureid. Need on noored inimesed, kes, emba-kumba, kas alkoholi mõju all, nooruse rumalusest (või eatust rumalusest) poseerivad meelsasti kaamera ees natsitervituseks tõstetud käega. Lõppude lõpuks, kui hädasti tarvis, leiutatakse sellised inimesed väikese vaevatasu eest.
Venemaa propaganda üks põhilisi propagandasõnumeid Eesti kohta on, et tegemist olevat samahästi kui läbikukkunud riigiga. Failed state, ütleksid anglosaksid. Oli õitsval sotsialismia’al ENSV, kus ehitati sadamat ja Leida Peips lüpsis lehma seest piima välja, nii et mürises. Võib-olla tõesti ei elatud nii rikkalt ja hästi kui mõnes seest mädas lääneriigis, kuid see-eest oli ühiskond õiglasem. Oli nõukogude ühiskonna sotsiaalne kokkulepe. Kuid nüüd on vaesus, majandus on 1991. aastast kidunud, inimesed tunglevad hulgakaupa laevaga Soome. Selline on üldjoontes Vene telekanalite käsitlus Eestist.