/nginx/o/2018/02/09/7560727t1h768b.jpg)
Tänapäeval on kombeks näha Venemaad ja venelasi kavalamatena, kui nad tegelikult on. Mitte ainult meil. Ka välismeedias kujutatakse näiteks Venemaa presidenti Vladimir Putinit kriminaalse supermehena, kes koguni käib mõnele siinsele kommentaatorile püksi laskmas. Selles mõttes on venelaste sõjatarkus töötanud, sest – nagu täheldas kunagi ammustel aegadel Hiina sõjapealik Sunzi – sõda on pettuse tee.
Gustav Adolfi gümnaasiumi korraldatavas nõukogude estraadikontserdis, mis koolidirektori Hendrik Aguri sõnul on mõeldud Eesti Vabariigi sünnipäevakingina Venemaale ja inimestele, kes nõukogude aega hästi mäletavad, ei maksa otsida idapiiri taga elava Mefistofelese pikka kätt. Pigem annab see tunnistust koolidirektori halvast maitsest, tema hilisemad selgitused aga sügavast intellektuaalsest defitsiidist.
Nõukanostalgiast kantud estraadikontsert Tallinna purukspommitamise aastapäeval oleks maiuspala suvalisele Venemaa telekanalile. Propagandainimeste erialakeeles nimetatakse seda pimestavaks näiteks.
Selleks pole tarvis mitte midagi erilist. Näiteks piisab mõnelt miitingult näitamiseks välja noppida kaks-kolm ebaadekvaatset osalejat metsikute loosungitega, et kompromiteerida ülejäänuid, kes võivad olla vägagi soliidsed inimesed üllaste loosungite ja eesmärkidega.
Aitäh, Hendrik Agur, aga järgmine kord võtke korraldada parem saunapidu sõpradele.
Eriti armastab Vene televisioon niinimetatud sieg’i-pildureid. Need on noored inimesed, kes, emba-kumba, kas alkoholi mõju all, nooruse rumalusest (või eatust rumalusest) poseerivad meelsasti kaamera ees natsitervituseks tõstetud käega. Lõppude lõpuks, kui hädasti tarvis, leiutatakse sellised inimesed väikese vaevatasu eest.
Venemaa propaganda üks põhilisi propagandasõnumeid Eesti kohta on, et tegemist olevat samahästi kui läbikukkunud riigiga. Failed state, ütleksid anglosaksid. Oli õitsval sotsialismia’al ENSV, kus ehitati sadamat ja Leida Peips lüpsis lehma seest piima välja, nii et mürises. Võib-olla tõesti ei elatud nii rikkalt ja hästi kui mõnes seest mädas lääneriigis, kuid see-eest oli ühiskond õiglasem. Oli nõukogude ühiskonna sotsiaalne kokkulepe. Kuid nüüd on vaesus, majandus on 1991. aastast kidunud, inimesed tunglevad hulgakaupa laevaga Soome. Selline on üldjoontes Vene telekanalite käsitlus Eestist.
Hiljuti sattusin nägema ühest Vene kanalist süžeed mingisuguste nälgivate Läti provintsinäitlejatega, kes kinnitasid nagu ühest suust: nõukogude ajal oli kõvasti parem kui nüüd. Tõenäoliselt tuli neid kuut-seitset telekaamera ees üles astumisele motiveerida, aga nüüd, voilà, propagandasüžee vedeleb lausa maas, kui parafraseerida Eesti kõigi aegade kuulsaimat ooberit ja endist hansapankurit.
Kuidas näeks Vene telekanalis välja Hendrik Aguri nõukogude estraadikontsert? Samal ajal kui mõned põrunud ajavad kiunu Tallinna hävitamisest ja küüditamisest, kogunevad õnnelikud aborigeenid, et laulda kuldse nõukogude aja laule ja tantsida selle ajastu tantse, lava peal on karupoeg Miša ning uljalt lehvib sirp ja vasar. Järeldus: polnud neil nõukaajal häda midagi.
Kes ei usu, vaadaku järele, kuidas on viimastel aastatel kajastanud Eestit ning siinset elu Vene televisiooni suur kolmik: Pervõi Kanal, NTV ja Rossija.
Niisiis, aitäh, Hendrik Agur, aga järgmine kord korraldage midagi sellist sõprade ringis saunapeol, mitte märtsipommitamise aastapäeval Nordea kontserdimajas. Las keegi tõmbab paruka pähe ja teeb Kobzoni või Leštšenkot. Teie praegune plaan on aga täiesti ebaadekvaatne.