Depressiooni sümptomitega inimesed kasutavad tuntavalt enam esimest isikut - näiteks «mina» või «minu» - ja tuntavalt vähem teist ja kolmandat isikut, see tähendab sõnu «nemad» või «tema». Asesõnade kasutus lubab arvata, et depressioonis inimesed keskenduvad rohkem iseendale ega tunne enam nii palju seoseid teistega, kirjutab veebiväljaandes The Conversation Readingi ülikooli psühholoogiadoktorant Mohammed Al-Mosaiwi.
Depressioon muudab inimeses kõike alates sellest, kuidas ta liigub ja magab, kuni selleni, kuidas ta suhtleb teiste inimestega. See avaldub isegi selles, kuidas inimene kõneleb ja väljendub kirjas. Vahetevahel avaldab «depressioonikeel» teistele tugevat mõju. Vaadakem kas või Sylvia Plathi ja Kurt Cobaini luule ja laulusõnade mõju, kes mõlemad tapsid ennast pärast depressiooni käes vaevlemist.
Teadlased on ammu püüdnud välja selgitada depressiooni ja keele täpset vahekorda ning tehnika on aidanud pilti palju täpsemaks muuta. Meie vastne uuring, mis ilmub ajakirjas Clinical Psychological Science, selgitas välja sõnaklassid, mis aitavad täpselt ennustada, kas inimene kannatab depressiooni käes või mitte.
Tavapäraselt on selles vallas keeleanalüüsiks pruugitud lugemist ja märkmete tegemist. Tänapäeval võimaldavad komputeriseeritud tekstianalüüsi meetodid ka ülisuuri andmemahte töödelda minutitega. See võib aidata välja sõeluda keelejooni, mida inimesed tähele ei pane, arvutada sõnade ja sõnaklasside esinemissagedust, sõnavara mitmekesisust, lausete keskmist pikkust, grammatilisi mustreid ja veel palju muud.
Selle juures on abiks olnud depressiooni käes kannatavate inimeste kirjutised ja päevikusissekanded, samuti selliste tuntud kultuuriinimeste nagu Cobain ja Plath looming. Samuti on kasuks tulnud depressiivsete inimeste keelenäited. Üheskoos on need toonud ilmsiks selge ja püsiva erinevuse nende inimeste keele vahel, kel on depressiooni sümptomid, ja nende vahel, kel need puuduvad.
Sisu
Keele võib jagada kaheks: sisu ja stiil. Sisu puudutab seda, mida me väljendame, see tähendab, meie lausutu tähendust või teemat. Küllap ei üllata kedagi, et depressiooni sümptomitega inimesed kasutavad rohkelt negatiivseid emotsioone edasi andvaid sõnu, eriti just negatiivseid omadus- ja määrsõnu, näiteks «üksik», «üksinda», «kurb», «vilets».
Huvitavam on asesõnade tarvitus. Depressiooni sümptomitega inimesed kasutavad tuntavalt enam esimest isikut - näiteks «mina» või «minu» - ja tuntavalt vähem teist ja kolmandat isikut, see tähendab sõnu «nemad» või «tema». Asesõnade kasutus lubab arvata, et depressioonis inimesed keskenduvad rohkem iseendale ega tunne enam nii palju seoseid teistega. Teised uuringud on näidanud, et asesõnade kasutamine on isegi palju usaldusväärsem depressiooni tuvastamise viis kui negatiivse emotsiooniga sõnad.
Depressiooni sümptomitega inimesed kasutavad rohkelt negatiivseid emotsioone edasi andvaid sõnu, eriti just negatiivseid omadus- ja määrsõnu, näiteks «üksik», «üksinda», «kurb», «vilets».
On teada, et ruminatsioon (lakkamatu mõtlemine isiklikele probleemidele) ja sotsiaalne isoleeritus on depressiooni tüüpilised omadused. Ent me ei tea, kas see peegeldab ka erinevust tähelepanuvõimes või mõtlemisviisis. Kas depressioon sunnib inimesi endale keskenduma või tekivad inimestel, kes keskenduvad endale, depressiooni sümptomid?
Keele stiil tähendab seda, kuidas me ennast väljendame, sisu ei ole siin nii oluline. Meie labor viis hiljaaegu läbi 64 vaimsele tervisele pühendatud internetifoorumi suurandmete tekstianalüüsi, mis vaatles rohkem kui 6400 foorumites osalenu sõnakasutust. «Absoluteerivad sõnad», mis annavad edasi absoluutset astet, näiteks «alati», «mitte miski» või «täielikult», olid vaimse tervise foorumite tekstianalüüsi põhjal paremad tunnused kui asesõnad või negatiivse emotsiooniga sõnad.
Me oletasime algusest peale, et depressiooniga inimesed kalduvad rohkem mustvalgesse maailmavaatesse ja see väljendub ka nende keelekasutuse stiilis. Võrreldes 19 kontrollfoorumiga (näiteks Mumsnet ja StudentRoom) on absoluteerivate sõnade ülekaal ärevuse ja depressiooni foorumites ligikaudu 50 protsenti suurem ning enesetapumõtete foorumites lausa 80 protsenti.
Foorumite lõikes näitasid asesõnad samasugust jaotumust nagu absoluteerivad sõnad, aga nende osakaal oli tagasihoidlikum. Mõneti paradoksaalselt leidus negatiivse emotsiooniga sõnu enesetapumõtete foorumites vähem kui ärevuse ja depressiooni foorumites.
Inimestel, kel on olnud depressiooni sümptomeid, võivad need teistega võrreldes kergemini taas tekkida.
Meie uuring hõlmas ka taastumisfoorumeid, mille liikmed, kes tunnevad, et on depressioonist tervenenud, kirjutavad oma taastumise kohta positiivses vaimus julgustavaid tekste. Me leidsime, et neis tarvitati negatiivse emotsiooniga sõnu võrreldaval määral kontrollfoorumitega, samal ajal positiivse emotsiooniga sõnade ülekaal oli ligikaudu 70 protsenti. Siiski oli absoluteerivate sõnade ülekaal märkimisväärselt suurem kui kontrollfoorumites, aga siiski mõnevõrra väiksem kui ärevuse ja depressiooni foorumites.
Oluline on siinjuures see, et inimestel, kel on olnud depressiooni sümptomeid, võivad need teistega võrreldes kergemini taas tekkida. Seepärast on nende suurem kalduvus absoluteerivale mõtlemisele isegi siis, kui neil parajasti ei ilmne depressiooni sümptomeid, ohumärk, mis võib etendada oma osa depressiooni taastekkes. Sama efekti nägime asesõnade, küll aga mitte negatiivse emotsiooniga sõnade kasutuses.
/nginx/o/2016/12/17/6183517t1h4a3b.jpg)
Depressioonikeele mõistmine võimaldab meil mõista seda, kuidas mõtlevad depressiooni sümptomitega inimesed, kuid sel on ka oma praktilised tulemused. Uurijad saavad kombineerida automatiseeritud tekstianalüüsi masinõppega (arvutid, mis õpivad enda kogemustest, ilma et neid oleks ette programmeeritud) ning nii tuvastada terve rea vaimse tervise olekuid selliste loomuliku keele näidete nagu blogipostitused põhjal.
Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul kannatab praegu depressiooni käes üle 300 miljoni inimese - see tähendab rohkem kui 18-protsendist tõusu võrreldes 2005. aastaga.
Niisugune analüüs ületab juba praegu võimalusi, millega tulevad toime väljaõppinud terapeudid. Tähtis on ka see, et masintuvastus muutub ajas ainult paremaks, sest andmeid tuleb üha juurde ja samuti muutuvad etemaks algoritmid. Võimalused on kaugelt avaramad kui eespool käsitletud absoluutsuse, negatiivsuse ja asesõnade otsimine. Juba käib töö arvutite kasutamiseks selliste spetsiifilisemate vaimse tervise probleemide täpseks tuvastamiseks nagu perfektsionism, enesehinnangu probleemid ja sotsiaalne ärevus.
Lõpetuseks tuleb öelda, et loomulikult on võimalik seegi, et depressiooniga seonduvat keelt kasutatakse ilma depressiooni küüsis vaevlemata. Lõppude lõpuks on see, kas inimene kannatab millegi käes või mitte, ääretult individuaalne. Aga oludes, kus Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul kannatab praegu depressiooni käes üle 300 miljoni inimese - see tähendab rohkem kui 18-protsendist tõusu võrreldes 2005. aastaga -, on kindlasti hea, kui meie käsutuses on üha paremad vahendid depressiooni sümptomite tuvastamiseks, et parandada inimeste tervist üleüldiselt ning hoida ehk ära selliseid traagilisi surmi, nagu Plathi ja Cobaini oma.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane