Kas ei oleks mõttekas vaadata kõigepealt üle, kuhu Euroopa Liit raha kulutab, enne kui hakkame suurendama Eesti osalust ühenduse eelarves, küsib riigikogu liige Henn Põlluaas (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond).

Meile on korduvalt kinnitatud, et Eesti on netosaaja Euroopa Liidu eelarvest, et saame iga liikmemaksuna makstud euro kohta tagasi umbes neli eurot. Tegelikult on see kuskil 3,5 eurot. Samas ei saa me seda raha kasutada enda parima äranägemise järgi seal, kus seda oleks tõesti vaja, vaid igal Euroopa Liidust saadud eurol on küljes silt, milleks neid rahasid tohib ja tuleb kasutada.

Mina väidan risti vastupidist: me ei ole netosaajad, vaid -maksjad. Oleme juba andnud Euroopa Liidule ära kõige kallima, mis meil on: oleme andnud enda inimesed, keda oleme üles kasvatanud, harinud ja ametid selgeks õpetanud, see on enam kui 100 000 inimest ehk 10 protsenti meie tööjõust. Kõik Eestist lahkunute loodud väärtused tekitavad jõukust teistes riikides, nende tasutud maksud on Eestil saamata jäänud. Kõik see on pärssinud oluliselt meie rahvaarvu, majandusarengut ja ka tulevikuväljavaateid. Kokku on see kolossaalne panus, seda enam, et kõiki meie perede ja riigi poolt tehtud kulutusi ning hoolt ja armastust ei olegi lõpuni võimalik rahaks ümber arvestada.

Järgmisel Euroopa Liidu eelarveperioodil vähenevad rahandusministeeriumi andmetel Eesti saadavad struktuurifondide rahad umbes 40 protsenti. Ja siinjuures ei ole arvestatud Suurbritannia lahkumisega seotud Euroopa Liidu eelarve vähenemist. Põhjenduseks on meie elatustaseme kasv 75 protsendini Euroopa Liidu keskmisest. Kui aga vaatame palgavahesid niinimetatud vana ja uue Euroopa vahel, siis erinevus on sellele vaatamata kordades. Meie kahjuks.

Hiljutise riigikontrolli auditi põhjal puuduvad valitsusel ja ministeeriumitel igasugused kavad, rääkimata varuplaanidest, kuidas sellistes tingimustes hakkama saada. Eriti olukorras, kus täna kaetakse ühenduse rahadega mitmeid püsitegevusi- ja kulusid, millele tuleks sellisel juhul kiireimas korras leida lisavahendeid. Näiteks osa sotsiaal- ja hariduskuludest, lõviosa Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ettevõtluse arendamise toetustest ja nii edasi. Riigikontrolli küsimusele, kust ja kuidas kavatsetakse leida riigi ülesannete täitmiseks vahendeid, vastati, et vajalikud vahendid leitakse eelarvest. Paraku teame, et see saab tähendada vaid üht – järjekordseid maksutõuse.

Samas on valitsuse esindajad viimasel ajal nii Euroopa Liidus kui ka Eestis korduvalt kinnitanud, et Eesti on nõus pärast Suurbritannia lahkumist Euroopa Liitu oma sissemakseid ühenduse eelarvesse suurendama. Otsa tegi lahti Eesti eriesindaja Euroopa Liidu juures Matti Maasikas, talle kiitsid takka nii välisminister Sven Mikser kui ka tööminister Jevgeni Ossinovski ja nüüd ka peaminister Jüri Ratas. Isegi president, kelle pädevusse kõnealune teema üldse ei puutu, on esinenud samasisulise avaldusega. Tegelikult saab selliseid otsuseid vastu võtta ainult riigikogu, mitte ametnikud, valitsus ega president, ja seda äärmiselt kahtlase sisuga ning meie heaolu ja majanduslikke huve riivavat otsust ei ole mitte ühelgi riigikogu istungil isegi mitte arutatud.

Nende väidete põhjal peaks Eesti hakkama juurde maksma umbes 50 miljonit eurot aastas. Koos toetusfondide vähenemisega tähendab juurdemakse aga sisuliselt nullimängu, sest iga euro kohta saaksime tagasi vaid euro ja mõnikümmend senti. Samas ei ole meil piisavalt raha pensionite, puudega inimeste, õpetajate-meditsiinitöötajate-päästjate-politsei ja nii edasi palkade tõstmiseks ja ligi veerand Eesti elanikkonnast elab vaesuses.

Kõige kurioossem kogu selle arusaamatu juurdemaksmise innukuse juures on fakt, et meie tänane sissemakse laristatakse lihtlabaselt ära Euroopa Parlamendi poolt mõttetu ja pideva Brüsseli ja Strasbourgi vahel kolimisega, mille kulu on sama suur kui terve Eesti aastane sissemakse ehk umbes 200 miljonit eurot.

Kas ei oleks mõttekas vaadata kõigepealt üle Euroopa Liidu hiigelsuur ja ülimalt ebaefektiivne masinavärk, teha lõpp europarlamendi, komisjoni ja lugematute teiste ametkondade arututele ja üha kasvavatele raiskamistele, enne kui ollakse nõus sellise rahaõgiva mooloki suhu veelgi enam raha loopima? Sellega oleks võimalik säästa Euroopa Liidus igal aastal kümneid miljardeid eurosid, millele oleks ilma igasuguse kahtluseta ka väga mõistlikku kasutust, ilma struktuurifonde vähendamata või sissemakseid suurendamata.

See oleks ainuõige ja ainuvõimalik samm, kuid kahjuks saime peaministrilt vastavateemalise arupärimise peale tüüpilise ja rohkesõnalise küsimusele mittevastava vastuse, mille võiks kokku võtta mõne sõnaga: diskussioon, et iga protsessi muuta efektiivsemaks on kindlasti tänuväärt, kuid ta ei pea poliitiliselt võimalikuks sellist kokkulepet, mis lõpetaks näiteks Euroopa Parlamendi raharaiskava pendeldamise. See ei olevat diskussiooni koht ega ka õige koht, kust alustada. Meie valmisolek rohkem maksta olevat otseselt Eesti ja Eesti elanike huvides. Miks, eriti olukorras, kus mitmed riigid on sissemaksete tõstmise suhtes juba oma negatiivset arvamust avaldanud, sellele me kahjuks vastust ei saanud.