Pyeongchangi mängude ametlik embleem.

FOTO: LEE JIN-MAN/AP

Eesti sportlased on taasiseseisvusajal taliolümpiamängudel pöidlahoidjatele palju rõõmu valmistanud. Mäletame ju Kristina Šmiguni, Andrus Veerpalu ja Jaak Mae möödunud kümnendi medalisõite. Enne seda elati tuliselt kaasa Eesti kahevõistlejatele, kes olid 1990ndate algul kõige teravamas konkurentsis, kuid kel paraku pidevalt natuke medalist puudu jäi. Selge, et täna avatavatel Pyeongchangi olümpiamängudel ei heitle eestlased kõige kõrgemate kohtade eest, ent medalid polegi peamised. Kui mõned sportlastest suudaksid ennast ületada ja oma parima tulemuse teha peamisel jõuproovil, milleks olümpiamängud ju on, siis jääksid spordisõbrad Eesti koondise esitusega rahule, nagu jäädi rahule nende esinemisega 2016. aasta Rio de Janeiro olümpial, kus peale ühe võidetud pronksmedali näitas hulk noori atleete tõsist sprordimehe sisu. Midagi sellist ootaks ka Pyeongchangis.

Olümpiamängud ise on aja jooksul läbi teinud suure muutumise. Algsete kaasaegsete olümpiamängude ideaalidega, mille sõnastas kunagi prantsuse aadlimees Pierre de Coubertin, on neil juba väga vähe pistmist. Eelkõige on tänapäeval tegemist suure teleshow'ga. Kui kellelegi peaks tulema pähe vaadata kaadreid vanadelt olümpiamängudelt kas või kõige vaatemängulisematest spordialadest nagu jalgpall, siis need ei paku sedavõrd fantastilist meie silme ees lahti rulluvat draamat nagu tänapäeva olümpiamängud. Praegused olümpiamängud on eelkõige vaatemäng, mis saavutatakse tänu erinevatele efektsetele võttenurkadele, filtritele ja kõrgelt üles võetud kaadritele. Tänapäevaseid olümpiaobjekte ehitataksegi juba eelkõige silmas pidades mitte sportlikke funktsioone, vaid need rajatakse konkreetselt teleshow' võttepaigaks, kus sportlased on eelkõige tasuta statistideks.

Olümpiamängud ja -sport on tänapäeval eelkõige prestiižiküsimus. On riike, kes ei näe vajadust oma staatuse tõestamise järele ning peavad sellele kulutatavat raha mõttetuks raiskamiseks, ent on umbes mõnikümmend riiki, kes soovivad olümpiaspordiga demonstreerida oma suurt kasvu, oma erilist arenguteed ja oma väärtusi ning on selle nimel valmis kulutama miljardeid. See omakorda on avanud ukse erinevatele kuritarvitustele, korruptsioonile ning riiklikele olümpiasportlaste ettevalmistussüsteemidele, milles kesksel kohal on dopingutarvitamine.

Tänapäevase olümpiaspordi puhul on täiesti selge, et ühel pool on sportlased ja nende pöidlahoidjad ning teisel poolel olümpialiikumine kui institutsioon, mida esindavad ROK ja rahvuslikud alaliidud. Viimaste jaoks on olümpiamängud muutunud tarbimiskultuuri osaks, selle laiemas tähenduses. Kuid spordisõbrale on endiselt olulisim emotsioon, loodetavasti pakuvad ka Pyeongchangi mängud neid hulgaliselt.