Oliver Nääs ja Gretta Oltjer-Timberg: ebamugav kohtuotsus Äripäeva äriplaanis

Äripäev. Foto: Marina Puškar

Äripäeva lõplik kaotus Eesti kohtusüsteemis Eerik-Niiles Krossile ei tähenda, et ajakirjandusvabadus oleks surnud, kirjutavad vandeadvokaadid Oliver Nääs ja Gretta Oltjer-Timberg.

Äripäeva juhtkonna väljaütlemised pärast kohtukaotust näitavad, et meediafirma käitub kriitika alla sattudes samamoodi nagu need, kes ajakirjanduse hambusse jäädes ennast veel sügavamale auku kaevavad. Viga ei tunnistata, süsteemist «leitakse» kallutatud jõud ning algab jõuline avalikkuse eksitamine, et tähelepanu probleemi põhiolemuselt kõrvale juhtida.

Eerik-Niiles Krossi ja Äripäeva vaidlus ning ajalehe sirgjooneline kaotus kõigis kohtuastmetes on igas nüansis tähelepanuväärne, kuna Eesti meediamaastik sai selle, mida ta nii pikalt oli nuianud. Sama tähelepanuväärsed on Äripäeva reaktsioonid kohtuotsusele, mis on segu uute valede levitamisest ja vee sogamisest. Mõni asjaolu vajab seetõttu klaarimist.

Äripäev asus pärast otsuse jõustumist väitma, et Krossil ei olnud etteheiteid avaldatud faktidele, ainult toimetuse antud hinnangutele. Samuti väitis Äripäev, et kohus luges avaldatu väärtushinnanguteks ning kohustas avaldatut ümber lükkama ainult seetõttu, et need hinnangud ei olnud kohased. Mõlemad väited on otsesed valed ning igaüks, kes viitsib kohtuotsustega tutvuda, saab selles ise vahetult veenduda. Otsused on kättesaadavad Riigi Teataja kohtulehel.

Vaidlus käis siiski faktiväidete üle

Et oleks selge, siis Kross nõudis Äripäevalt kahe faktiväite, mitte väärtushinnangute ümberlükkamist. Esimene nendest oli väide, et Kross on käitunud kui korruptant ehk korruptiivselt. Teine oli väide, mille kohaselt planeeris Kross maksupettust. Kuna need väited seoti ka konkreetsete tegudega, siis kohus nõustus, et tegemist oli faktiväidetega, mitte toimetuse hinnangutega mingitele faktidele. Kohut ei veennud ka Äripäeva väited selle kohta, et avaldatu paiknes leheruumi mõttes juhtkirjas, kus väidetavalt avaldatakse ainult toimetuse hinnanguid. Kuigi juhtkiri võib ajakirjanduslikus käsitluses olla küll üks arvamuse avaldamise vorme, siis kui arvamus kätkeb endas faktiväiteid, tuleb nende eest ka vastutada. Arusaamatuks jäi meile ja ilmselt ka kohtule, miks peaks märge «Juhtkiri» vabastama ajakirjanduse vastutusest. Nagu selgus, siis ei vabastagi.

Nende valede pinnalt üritab Äripäev jätta muljet, nagu oleks toimunud tohutu ajakirjandusvabaduse piiramine, kuna enam ei saavat ajakirjanikud üldse arvamust avaldada. Kavalalt valitud taktika, sest enamik lugejaid kohtuotsusega ei tutvu ning loomulikult ei soovi keegi arvamusvabaduse räiget piiramist. Selline sihilikult auditooriumi eksitav taktika on vastutustundetu, kuna need ebaõiged väited hakkavad elama oma elu.

Nii arutasidki eile hommikul ETV saates «Terevisioon» kõnealusel teemal saatejuhi Urmas Vaino ja rahvusringhäälingu eetikanõunik Tarmu Tammerk, kes avaldasid Äripäeva valeväidetele tuginedes samuti imestust, miks enam Eestis ajakirjanik arvamust avaldada ei tohi. Vaino ütles veel selge sõnaga, et pole kohtuotsusega ega muude asjakohaste materjalidega tutvunud. Ilmselt oligi see Äripäeva eesmärk, et tekitada ametivendades solidaarsustunnet lootuses, et viskutakse nende kaitsele. Nii ka läks, lihtsalt kahju on nendest, kes tegid seda Äripäeva sisse söödetud valedele tuginedes.

Meediaväljaande rollikonflikt

Äripäeva käitumise selgitus seisab tegelikult pretsedenti loovas kohtulahendis eneses. Kohus ütleb selgesõnaliselt, et meediaväljaannet ajendasid kunstlikult skandaali looma majanduslikud kaalutlused. Ehk et Äripäeva, istudes korraga kahel toolil, millest ühel peaks lähtuma ajakirjanduslikest väärtustest ning teisel peaks juhinduma meediaväljaande ärihuvidest, otsustas ülimuslikuks pidada ärihuvisid. Faktid väänati kõverpeeglisse, sest nii oli võimalik rohkem raha teenida. See, et lugejale tekkis loetust ebatõene pilt, polnud enam oluline.

Seda rollikonflikti teadvustades tuleb vaadata ka kohtuotsusele järgnenud Äripäeva reaktsioone. Kas ajakirjandus- ja arvamusvabaduse eest asuti võitlema ajakirjanduslike väärtuste kaitsmiseks või on see kõigest halearmas viigileht, millega varjutatakse praktilisi ärihuve? Leppimine kolme kohtuastme ja kokku seitsme kohtuniku otsusega tähendaks Äripäevale reaalsusega lõdvalt seotud, aga hästi müüvate lugude avaldamise lõpetamist. See on otsene majanduslik kahju, mida äriettevõte ei saa endale lubada. See viibki firma juhtkonna positsioonile, kus asetatakse ennast ühte ritta nendega, kes enesele kahjuliku kohtuotsuse puhul näevad viga Eesti õigussüsteemis, mitte iseeneses.

Kahjutasudel on kasvupotentsiaali

Arvestades Äripäeva juhtkonna suhtumist, on seekord 10 000-eurose valurahaga veel kergelt pääsetud. Kohtus vaidles Äripäev vastu kõigele, millele vähegi oli võimalik. Kõige kummastavam ja hoolimatum oli Äripäeva seisukoht, et avaliku elu tegelase puhul ei ole üldreeglina ükski hinnang põhjendamatu. Kas sellisel seisukohal on vastutustundlik ajakirjandusväljaanne, kellele on päriselt liiga tehtud? Mingitki viidet sellele, et Äripäev saab aru probleemi sisust, ei paistnud kohtumenetluses kuskilt. Kohtumenetluses advokaatide lahingväljal võib see kohati olla isegi mõistetav, kuigi siiski raskesti. Aga pärast kohtuotsuse jõustumist antud kommentaare ei ole kahtlust, et Äripäev ei ole kõnealusest kohtuasjast midagi õppinud. Õigemini – ärihuvid ei luba seda õppetundi tunnistada.

Äripäev kuulutas: «Hoolimata kohtuotsuse võimalikest väga karmidest järeldusest ei kavatse Äripäev arvamusrubriiki kinni panna ega teha muudatusi ka muus toimetuse töös.» Ja lisas: «Samamoodi kirjutaksime tookord käsitletud sündmustest ka täna.» Äripäeva seisukohad näitavad, et välja mõistetud 10 000-eurone kahjuhüvitis ei mõjuta nende tegevust mingilgi viisil. Arvestades, et vaidlusaluste artiklite avaldamise aastal maksis Äripäev omanikele dividende 700 000 eurot, siis on see ka mõistetav. Eks tulevane kohtupraktika peab seda lihtsalt arvesse võtma ja kahjuhüvitise mõjusamaks korrigeerima. Mõtteharjutusena võiksime ette kujutada, kuidas Äripäev suhtuks ajakirjandusväljaande rollis sellesse, kui mõni kõigis kohtuastmetes süüdi jäänud avaliku elu tegelane samamoodi kohtuotsuste peale «tuima paneks», seda ainult formaalselt täidaks ja samas üleolevalt demonstreeriks, kuidas tal veel õigust ülegi jääb? Äripäeval oli võimalus olla eeskujuks neile, keda nad pidevalt kritiseerivad, kuid miskipärast valiti teine tee.

Kokkuvõtteks võib öelda, et rahu, ajakirjandusvabadus ei ole surnud. Ajakirjandusvabadus nõuab lihtsalt jätkuvalt faktide avaldamisel ajakirjanikelt suutlikkust avaldatud väiteid ka tõendada. Tasub hoopis meeles pidada, et ajakirjandusvabaduse osaks ei ole õigus levitada valeväiteid. See, et kohus skandaali kunstlikule loomisele ja demagoogia teadlikule kasutamisele karmi(ma)lt reageeris, on ainult tervitatav. Varasem kohtupraktika ei ole kahjuks suutnud meediamaastikku piisavalt mõjutada.

Päris lõpetuseks tahan siiski ühes aspektis nõustuda Tammerkiga, kes Äripäevale kaasa elades avaldas eile «Terevisioonis lootust», et Äripäeva Euroopa Liidu Kohtu poole pöördumisest saab kaasus «Delfi nr 2». Seda loodame meiegi. Viidatud kaasuses kaotas Delfi Euroopa inimõiguste kohtus lõplikult 16. juunil 2015.

Autorid esindasid Eerik-Niiles Krossi kohtuvaidluses Äripäevaga