Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Aarne Mäe: Don’t panic! (3)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Starman
Starman Foto: HO/AFP

Tänu Hardi Tiidusele on enamik meist kuulnud lugu kreeka filosoofist Zenonist, kelle sõnul pole inimene võimeline õppima kolme asja – taktitunnet, maitset ja julgust: üks on taktitundeline, tuhat mitte; maitse on ühel inimesel kümnest tuhandest; julge on üks sajast tuhandest, ülejäänud on arad, kes seda asjaolu häbenedes muutuvad aga hulljulgeks.

Selle jutu peale öelnud roomlane: «Kallis kreeklane, sa jätsid nimetamata väga olulise asja, mida meie, roomlased, juba ammu teame – ka huumorimeelt ei saa õppida.» Zenon vastas: «Meie, kreeklased, oleme juba sajandeid veendunud, et huumorimeel koosneb kolmest komponendist: taktitundest, maitsest ja julgusest.»

Viimase aja suurimat julgust, seejuures ka huumorimeelt ja isegi maitsekust näitas üles Elon Musk, kes lähetas David Bowie laulu saatel päikeseorbiidile oma elektriauto Tesla (suurepärane reklaam!) koos mannekeeniga Starman. See on midagi väga sürreaalset, naljakat ja samas võimast.

Kosmoseraketi SpaceX Falcon Heavy stardil on kahtlemata märgiline tähendus, sest kanderaketid toodi maa peale tagasi, mis lubab neid lühikese aja jooksul taas ja taas kasutada ning millega on sillutamisel inimkonna tee Marsile.

Päris naljakas on ette kujutada, kuidas kauges tulevikus mõistatavad mõne tsivilisatsiooni esindajad, mis kummaline imevigur see küll ümber kustuva tähe ringi tiirutab – muidugi juhul, kui see Tesla seal avarustes kosmoseprügiga kogemata kokku ei põrka.

See start oli vaimustav ja murranguline hetk, mitte nädala, kuu ega aasta, vaid sajandi sündmus. Kuigi tavaline inimene jääb ikka kinni oma argimuredesse, olgu selleks tasuta bussisõit, streik või ühe kooli estraadikontsert…

Vaadakem aga korra endale otsa. Kas meil on piisavalt huumorimeelt, ja koos sellega kolme ülejäänud komponenti? Seda ju ei õpi. Kogu aeg käiks justkui üks suur Eesti matus. Isegi juubeliaastal. Võibolla sellepärast, et pool sellest sajast aastast oleme olnud võõrvõimu all, ja kindlasti sellepärast, et meid on orjastatud ja küüditatud. Ehk murraks sellest välja?

Hendrik Agur korraldab nõukogudeaegsete estraadilaulude kontserdi? Mis siis? Las korraldab! Miks sellepärast inimene maa sisse taguda? Ärge minge sinna kontserdile.

Mis juhtus lihakombinaadi streigi ajal, kus piketeerijatest märgatava osa moodustasid venekeelsed inimesed? Seal hõigati, tehti nalja, nagu polekski kaalul midagi tõsist. Ametiühingute juht ütles intervjuus otse, et kõik on rõõmsad. Aga palk?

Kuigi nõukaaegset elu pilavat «ENSV» sarja vaadati suure mõnuga (võimalik, et nostalgiast), kipub kohati selliste teemade juures huumorimeel kaduma. Siin on piir, mida me ületada ei suuda. Ise aga imestame, miks venelastele mõjub samamoodi Maarjamäe memoriaali lammutamine.

Ärgem võtkem elu surmtõsiselt. Nagu ei võta Elon Musk, kelle orbiidile lennutatud auto annab «juhile» sõnumi «Ära paanitse!», tsiteerides sellega Douglas Adamsi kultusromaani «Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas», kus mees lendab kosmosesse hetk enne seda, kui tulnukad hävitavad Maa.

Tagasi üles