Andrei Kuzitškin: õnne otsingul – kuidas elavad Venemaalt lahkunud teistes maades

Arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin teeb ülevaate, kuhu on tema kaaskodanikud Tomski linnast Venemaal välja rännanud ja toob välja ka põhjused.

1. veebruaril täitus täpselt neli aastat hetkest, mil saabusin Venemaalt Eestisse ja alustasin teekonda tundmatusse. Aeg on linnutiivul mööda lennanud. Esialgne pilkane pimedus on hajunud, aga teekond jätkub endiselt parajas udus…

Ma ei saa loomulikult nimetada oma elu õnnelikuks ja külluslikuks, elan pigem kõigest hoolimata. Aga loodan siiski igal hommikul, et saabuv päev tuleb kindlasti eelmisest parem. Ainult lootus ju inimest elus hoiabki…

Aga ma ei ole ainuke endataoline, see tähendab inimene, kes on Tomski selja taha jätnud ja suundunud tallama võõraste maade teid. Viimase kümne aastaga on meie linnast lahkunud sadu inimesi otsima õnnelikumat elu ja saatust piiri taga.

Nii otsustasingi küsitleda kunagisi kaasmaalasi, et saada teada, mil moel läheb neil teistmoodi paistva päikese all. Paraku ei võimalda ajaleheloo pikkus neist kõigist pajatada, mispärast valisin välja kõige huvipakkuvamad juhtumid.

Bulgaaria – lähedane keel, kultuur ja õigeusk

Sergei ja Vera Koško asusid Bulgaariasse elama kuue aasta eest. Enne seda olid nad mitu korda käinud Euroopas, külastanud mitut maad, aga ärakolimiseks valisid siiski Bulgaaria. Selle otsuse taga seisis eelkõige lähedane keel, kultuur ja õigeusk.

Sergei ja Vera ei ole oma otsust kordagi kahetsenud. Karmi Siberi järel tundub elu Musta mere rannikul lausa paradiisina. Näiteks sel talvel oli temperatuur Bulgaarias 15 soojakraadi kandis, mis Tomski 40-kraadise pakase kõrval tundub puhas muinasjutt. Koškode pere on ostnud endale korteri Varnas ja majakese Albena kuurordis.

Põhja-Bulgaaria linnades maksab kinnisvara 600–1200 dollarit ruutmeetri eest. Kommunaalkulud 120-ruutmeetrise korteri eest ulatuvad talvel 70 dollarini, suvel jäävad alla 30 dollari.

Just madalad hinnad tõmbavadki massiliselt emigrante Venemaalt Bulgaariasse. Sergei on nõus, et teiste Euroopa riikidega võrreldes tundub Bulgaaria olevat vaesem, aga bulgaarlaste sõbralikkus ja rõõmsameelsus kompenseerib igasugused majanduslikud probleemid.

Bulgaarlaste külalislahkus ongi see, mis meeldib Koškodele kõige enam. Keegi ei ole kunagi nende peale näpuga näidanud ja meelde tuletanud, et nad on venelased võõral maal.

Koško noorem tütar sai kolme kuuga bulgaaria keele selgeks ja asus õppima bulgaariakeelse kooli kuuendas klassis. Vera ja Sergei käisid bulgaaria keele kursustel ja võtsid eraõpetajagi. Ühe tunni hind kahele inimesele oli üheksa dollarit. Praegu kõneleb kogu Koško pere soravalt bulgaaria keelt ja on nüüdseks saanud ka alalise elamisloa. Selleks ei pea tegema bulgaaria keele eksamit, piisab, kui oled elanud Bulgaarias viis aastat ja sul on püsiv sissetulekuallikas.

Sergei teenib kinnisvara rentimise pealt, oma äri ajab ka Vera. Aga muidu nimetavad abikaasad ennast üldse downshifter'iteks ja on jäägitult veendunud, et ainuke õige eluviis ongi elada täpselt nii, nagu ise ihkad.

Sergei ja Vera Koško. Foto: Erakogu

Varnas oli olemas väike vene kaasmaalaskond, kuhu kuulus nii venelasi, ukrainlasi kui ka valgevenelasi. Ent 2014. aasta sündmused, mil Venemaa liidendas Krimmi, ajas nad lõhki. Nüüd küsivad ukrainlased kohe tutvumisel: «Aga Krimm on kelle oma?» Vastusest sõltub, kas vestlus üldse edasi läheb. Sergei ütleb, et bulgaarlastel on sallivus võõra arvamuse suhtes otse rahvuslik iseloomujoon, mida venelased ja ukrainlased peavad veel hoolega endas aretama. Kui Sergei sõidab Bulgaariast Moskvasse, saab ta torssis nägude ja naeratuste puudumise järgi kohe aru, et on tagasi Venemaal. Abikaasa Vera on veendunud, et naeratada tuleb isegi siis, kui hinges on raske, sest mure pelgab lõbusaid inimesi.

Kümne aasta eest sõitis Tomskist Bulgaariasse Olga Bakurevitši pere – tervelt kolmteist inimest eesotsas emaga, kes oli siis 72-aastane. Ta elas Bulgaarias nädal aega ja langetas otsuse: siin on nii hea, et tuleb elada kohe veel 72 aastat.

Olga Bakurevitš. Foto: Erakogu

Kolimise põhjus oli lihtne: pereliikmete arvamused läksid lahku neist, mida suruvad peale Venemaa võimud. Tšehhi oli Bakurevitšite meelest igas mõttes külm maa ja nii nad valisidki sooja Bulgaaria. Nad avasid Bulgaarias vene kaupluste keti Berjozka, möödunud aastast on ketil kauplusi ka Rumeenias. Bakurevitšid ei ole samuti kordagi oma valikut kahetsenud.

Juustulaine Iisraeli

Arkadi Maiofis on Venemaa vanima eratelekompanii, Tomskis registreeritud TV2 looja ja omanik. Mõne aasta eest jätsid Tomski oblasti võimud, kes ei olnud sugugi rahul telekompanii iseseisva poliitilise positsiooniga, TV2 eetriloast ilma. Maiofis eelistas seepeale asuda elama Iisraeli. Järgneb tema lugu.

«Miks Iisrael? Aga selle pärast, et ma olen juut. Oleksin rootslane, oleksin sõitnud Rootsi. Sest kui äri käest võeti, ei hakanud mõtlema, kuhu sõita – kus võetakse vastu nagu oma, sinna sõidangi. Siin hakkasin tootma söödavaid Iisraeli suveniire – meest, halvaast, tahhiinist, jaanileivast, datlitest, sõnaga, kõigest, mille poolest Iisrael on kuulsaks saanud. Mulle tundus see nišš veel päris vaba. Keelt õpin, aga see on mulle raske. Seepärast ka tööl esialgu kasutada ei suuda. Aga mu kõrval on vanem tütar, kes räägib juba hästi, ettevõttes on iisraellasi ja endisi meie omi. Venemaalt tulnuid on siin palju.

Viimase viie aastaga on alanud uus repatrieerimislaine, milles on varasemaga võrreldes rohkem kõrgharidusega inimesi, suurlinnade inimesi, eriti Moskvast ja Piiterist. On alanud vene elu aktiveerumise uus tiir.

Arkadi Maiofis. Foto: Erakogu

Esimest, seitsmekümnendate repatrieerimislainet nimetati sionistlikuks, sest paljud sõitsid ära ideoloogilistel põhjustel. Siis tuli kaheksakümnendate lõpul – üheksakümnendate algul järgmine, kõige massilisem laine endise Nõukogude Liidu alla kuulunud maadest. Seda nimetati ka vorstilaineks. Paljud sõitsid minema vaesuse tõttu. Praegust lainet nimetatakse Putini laineks. Või ka juustulaineks – vaat, importjuust võeti ära ja meie sõitsime minema.

Veel üks nimetus on tegijate sisseränne. Sest väga paljud asuvad siin kohe äriga tegelema. Kaasmaalaskonnast ei ole ma kuulnud. Aga hiljaaegu näiteks loodi äriklubi, kuhu kuuluvad Venemaa endised ja praegused ärimehed. Kogu meie toodang tuleb brändi YOFFI all. Ivriidis tähendab see «ilu» ja see on osake meie perekonnast. Meie perelt on juba äri ära võetud. Juhtus see 1941. aastal. Minu vanaisal ja tema vennal oli edukas karusnahaäri Riias, neile kuulus kolm maja Dzirnavu tänaval. 1941. aastal võeti neilt kõik ära, pere aga saadeti Siberisse, Tomski oblastisse. Minu isa oli sel ajal alles 14-aastane. Ligemale 75 aastat hiljem võeti äri minult ära. Ma otsustasin, et ei hakka rohkem Venemaal omaenda eluga eksperimente ette võtma. Kõik minu viis last ja kaks lapselast elavad nüüd Iisraelis.»

Baltimaad – miinuseid jagub

Üsna palju Tomski elanikke on sõitnud elama Ameerika Ühendriikidesse. Mõni on pidanud elamisloa otsust ootama pool aastat vanglas, mõni on aga kohe leidnud tööd California ülikoolis või Amazonis.

Aga vaat Balti riikides ei ole minu Tomskist ja teistest Venemaa linnadest pärit sõprade elu nii hästi laabunud. Minu sõber Olga F. Tomskist otsustas asuda elama Läänemere rannale ja kaalus kaua Tallinna ja Riia vahel. Siis langetas ta otsuse Riia kasuks, kuhu ostis korteri. Sõber leidis, et Tallinn paistab igavam ja hallim kui Läti pealinn. Ent Läti elamisluba Olgal saada ei õnnestunud, sest ta ei ela Riias pidevalt. Ta on selles linnas nüüdseks veidi pettunud ja juba kahetseb, et ei asunud elama Eestisse.

Olga arvamust mööda on Riias tohutud parkimisprobleemid, politsei võtab igal sammul pistist, kohalikud venelased on ülepea hõivatud oma õiguste kaitsmisega, lätlased aga võitlevad liigagi aktiivselt läti keele totaalse kasutamise eest kõigis eluvaldkondades. Kõik kokku tekitab ühiskonnas ebaterve õhkkonna. Seetõttu on Olga jõudnud arvamusele, et müüb Riia korteri maha ja otsib elukoha mõnel muul maal.

Ivan P. asus Tomskist Vilniusse elama poliitilistel põhjustel. Leedus jätkas ta aktiivset poliitilist tegevust. Elu Leedus üldiselt meeldib talle, aga teda paneb imestama kiire hinnatõus kauplustes ja ääretu agressiivsus, mida ilmutavad vähesed kohalikud venelased, kes sõna otseses mõttes jumaldavad Putinit..

Mõni tuttav, kes emigreerus Eestisse, on tasapisi ümber asunud Soome. Sellise otsuse põhjuste seas tuuakse ära raskusi keele omandamisega. Näiteks Jelena elas Tapal, töötas leivatehases, aga pidi kolm korda nädalas sõitma keelekursusele Tallinna. Tööandja ei olnud sellega väga rahul ja ega eraeluks ka õigupoolest aega ei jäänud. Nüüd elab Jelena Helsingis ja käib tasuta soome keele intensiivkursusel. Elu Soomes on kallim, aga kõrge palk ja head lõimumistingimused kompenseerivad selle ebameeldivuse.

Eestis on mugav elada

Minu töökaaslane filoloog Olga Kalita kolis Eestisse Moskvast kolm aastat tagasi. Selle aja jooksul, leidis ta töö võõrkeelte koolis, läbis eesti keele kursused ja sooritas riigikeele eksami tasemel B2, sai rohkem kui 90 punkti.

Eelmisel aastal tõi Olga siia ilma esiklapse – poeg Ivani, kes sündis Tallinnas. Sõbrad ja sugulased Venemaal küsivad sageli Olga käest, kuidas siin Eestis suhtutakse venelastesse. Tema vastab, et normaalselt. Jah, on palju üksikasju Eestimaa kahe suurima rahva vahel, kuid keegi ei pööra silmi pahupidi su kohmakale vene aktsendiga eesti keelele või kehita õlgu, öeldes: «Ma ei saa aru teist ja aidata ma ka ei oska.» Alati aidatakse, püütakse isegi mõista, otsitakse üles keegi, kes oskab vene keelt kõnelev, või leitakse mõni muu võimalus olukorra lahendamiseks. Seda muidugi tingimusel, et olete viisakas intelligentne inimene. Kui oled mühakas, siis koheldakse rahvusest sõltumatult.

Praegu tegeleb Olga lapsekasvatamisega ja selle kõrvalt veel kolme muu projektiga. Esiteks inglise keele vestlusklubiga Tallinnas, kursused äris algajatele Matean ning kleitide õmblemine rasedatele ja imetavatele naistele.

Olga Kalita. Foto: Erakogu

Mida Olga leiab siin puudust olevat, on mööbli, seadmete, rõivaste väikest valik ja nende kõrge hind. Venelased ise reisivad mitmesuguste kaupade pärast Eestist Venemaale, Ukrainasse, Valgevenesse, sest seal on rohkem valikut ja hind on madalam. Teine ebameeldivus (ja põhjus Venemaale reisimiseks) on hambaravi teenuste kallidus. Keskmine hambaravi keskmisele inimesele läheb maksma umbes 100 eurot. Ja ilm: meie, venelased, Eestis on igav ilma päikeseta. Kokkuvõtteks. Kas Eesti on tõotatud maa – see küsimus on veel lahtine, kuid asjaolu, et siin elada on mugav, huvitav ja paljutõotav – see on kindel!

Koostasin ka edetabeli riikidest, mis paistavad tomskilastele ja venemaalastele elamiseks sobivat: 1. Ameerika Ühendriigid, 2. Iisrael, 3. Bulgaaria, 4. Saksamaa, 5. Norra, 6. Soome. 7. Prantsusmaa, 8. Eesti, 9. Läti, 10. Leedu.

Suhtlusest sõpradega, kes elavad väljaspool Venemaad, saab teha kaks järeldust. Esiteks ei ole vene vanasõna «Hea on kõikjal, kus meid ei ole» mitte alati päris õiglane. Paljud meist on leidnud õnneliku elu ka seal, kuhu neid on paisanud saatus ise. Teiseks on aga õnne põhiline retsept jääda igasugustes oludes inimeseks, teha tööd ja näha vaeva ning mitte kaotada lootust paremale tulevikule. Nii lihtne! Ja nii raske! Aga nii peab …

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

---

Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.