Sirbis sel reedel: intervjuu president Kersti Kaljulaidiga

Sirp 9.02.2018. Foto: Sirp

Sirbis 9. veebruaril: 

Meie väike saladus. Rebeka Põldsam intervjueerib presidenti. KERSTI KALJULAID: «Ei pea olema teab mis rikas koht, et arvestada ühiskonna nõrgematega.»

Saja-aastase Eesti Vabariigi president on Kersti Kaljulaid, kes on pälvinud oma esimese pooleteise ametiaastaga poolehoiu oma sisukate kõnede, ühiskonnas oluliste teemapüstituste ja isikupäraga. President Kaljulaid on oma tegevuse ja sõnadega juhtinud tähelepanu perevägivalla ennetamisele, tervisespordile, konservatiivsete väärtuste sisule, noorte kaasamisele riigiasjadesse ning e-riigi võimalustele.

Võib julgelt öelda, et president Kaljulaid kehastab teatavat paradigmanihet Eesti ühiskonnas: see puudutab nii ettekujutust naissoost tippjuhtidest, tarkadest ja väärikatest naistest kui ka presidendi institutsiooni kui sellisest. Tänu sellele on presidendil hulgaliselt kaasarääkijaid ning teda peetakse eeskujuks nii naiste kui meeste seas.

OTT KARULIN: Et karu ei nutaks

Kas me oleme valmis selleks, et «Kultuur 2030» peamine arutelu toimub erakondade vahel?

Kaks ja pool aastat tagasi saatsime kõigile riigikogu liikmetele Sirbi erinumbri (5. VI 2015), mille esikülge kaunistas Marko Mäetamme «Nuttev karu» (2003). Oli ka põhjust: sotsiaaldemokraadist kultuuriminister Indrek Saar astus esimest korda riigikogu ette, et anda aru «Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020» ehk «Kultuur 2020» täitmisest. Seda enamgi, et dokument oli koostatud Rein Langi ajal ning esimesel aruandeaastal oli kultuuriministriks Urve Tiidus – mõlemad Reformierakonnast.

Hirm, et dokumenti «Kultuur 2020» tabab sama formaalse aruandluse saatus, mis paljusid riiklikke strateegiaid, polnud ilmselt liialdatud, sest juba enne selle vastuvõtmist oli kahtlejaid üksjagu. Artur Talvik arvas aasta enne dokumendi vastuvõtmist, kui kultuuriministriks veel Lang: «Nii oleme me taas kaks aastat käinud koosolekutel, arutlenud ja vaielnud ja mõttetalguid pidanud. Kaks aastat on kulunud selle ministri neljast aastast. Järgmisel kahel arutletakse seda juba eos ümmargust dokumenti riigikogus ja ongi jälle neli aastat võimul oldud ilma midagi tegemata.» Ma ei hakka siinkohal üle kordama, kuidas «Kultuur 2020» sündis, aga et kultuuriminister on järgmisel nädalal taas riigikogu ees aru andmas, on paslik teha ülevaade, mida selle dokumendi kohta siiani arvatud on, ja mis ehk veelgi olulisem: alustada arutelu juba järgmise, «Kultuur 2030» üle.

KAAREL TARAND: Ratas ei käi, sest raha pole

Erakonnamajanduses valitseb stagnatsioon ja allakäik

Nagu ükski perekond, nii ei saa ka ükski organisatsioon läbi rahata. Pered seavad üldjuhul suu seki järgi ehk kulutavad vastavalt sissetulekutele, erakondade majandusnäitajad kulgevad aga nagu Ameerika mägedes.

Tänu 2013. aastast jõustunud seadusemuudatustele aruandluses on erakondade finantstegevus hästi jälgitav. Andmeridu võrreldes saab jõuda vaid ühele järeldusele: Eesti ühiskonna viimaste aastate majandusedust ei ole erakonnad paraku osa saanud. Neil pole jätkunud julgust tõsta erakondadele riigieelarvest makstava toetuse kogusummat ega suutlikkust liikmetelt ja annetajatelt rohkem raha kokku koguda.

Viie aastaga (2013–2017) on parlamendierakondade kogutulu kasvanud vaid 6 protsenti, sealjuures on kogujate arv tõusnud neljalt kuuele, ühiskonna kogurikkus (SKT) on samal perioodil tõusnud 12 protsenti ning keskmine palk riigis koguni üle 40 protsendi. Mis see muud on kui vähemasti suhteline allakäik.

RAINER KUUBA : Miks keskkonnaministeerium keeldub diskussioonist ja lausa ründab praeguse metsapoliitika kriitikuid?

Ministeeriumi poliitika: järgmise 30 aastaga metsadele lageraietega ring peale

Keskkonnaministeeriumi ametnikud räägivad ja kirjutavad väsimatult, kuidas Eestis mets otsa ei saa, sest seda kasvab juurde rohkem kui raiutakse. Viimati vaidles keskkonnaministeerium vastu teaduste akadeemia looduskaitsekomisjoni (TA LKK) kirjale. Kolm päeva pärast seda saime lugeda keskkonnaministeeriumi esindaja selgitusi, kuidas kokkulepitud optimaalne raiemaht on 12–15 miljonit tihumeetrit aastas ning kuidas viimaste aastate raiemaht on sellest optimaalsest palju väiksem.

Ministeeriumi veebilehel väidetakse, et eesmärgiks on saavutada 12–15 miljoni tihumeetri suurune raiemaht, sest see tagavat ühiskonnale pideva tulu ning säilitavat metsade võime pakkuda sotsiaalseid, keskkonnaalaseid ja kultuurilisi hüvesid.  Järgmise kümnendi metsanduse arengukava koostamisega ei ole veel jõutud alustadagi, kuid juba kuuleme ministeeriumist avaldusi, et uue perioodi arengukavas peaksid raiemahud jääma samale tasemele kui praeguses arengukavas kirjeldatud. 

JOOSEP SUSI: Ilus higi!

Sport pole õieti kunagi ühelegi kunstivaldkonnale suuremat huvi pakkunud. Eesti kunstis kipub kogu muu massikultuur olema igati aktsepteeritud, aga spordi kohal laiub üüratu pimetähn.

1.

Kisub juba kentsakaks: kui esimestel päevadel laekus minu virtipostkasti üks või tagumisel juhul kaks kirja, siis nüüd saan väljamõeldud sõbralt mitukümmend teksti päevas, kõik täis arutluskäike spordi, kehakultuuri üle. Üha hullemaks läheb … Näiteks: «Hei! Tead, käisin möödunud nädalal kaks korda jõusaalis. Ühel pärastlõunal kodu poole vantsides analüüsisin oma enesetunnet. Leidsin, et see on primitiviseerunud. Võib-olla on see rumal romantiline hoiak, aga mulle näib, et rafineeritumad hingelised seisundid, erksamad tundlikkused ei ühildu kehalise tarmukusega. Sportlikus hoiakus oma keha suhtes peitub midagi olemuslikult banaalset. Näib, parafraseerides Adornot, et pärast jõusaali ei ole luuletamine enam võimalik. Kõigele lisaks lastakse jõukas sellist valju tümmi, mis välistab kõrgemad kognitiivsed protsessid.»

PIRET VOOLAID: Tugitoolispordist meeleheiteolümpiani

Eesti rahvussport iroonia ja retoorika mänguväljal

Algavale taliolümpiale kaasaelajaid võiks rahustada teadmine, et rahvusliku spordiala selgitamise hiljutise küsitluse põhjal oli tugitoolisport suusatamise järel hinnatud teisel kohal. Miks? «Sest kõige lahedam on ikka ise vaadata, kuidas teised tegutsevad, ja korraldusi jagada.»

Nali naljaks, spordi mõju teistele eluvaldkondadele on tuntav. Mõiste rahvussport ei tähista kaugeltki ainult kehalisi pingutusi, vaid aitab näiteks kujundkeelde imbununa mentaalselt rahvast üldlevinud meelistegevuste kaudu iseloomustada.

MARJU KÕIVUPUU: Eesti keel kui kultuuripärand ehk Rehilauluga regielamusse

Emakeel, milles mõtleme ja väljendume, olgu kirjalikult või suuliselt, on elav organism, mis muutub ajas ning kohaneb oludega. Kui see nii poleks, tuleks emakeele tervise pärast hirmsasti muretsema hakata.

Tristan Priimägi intervjuu režissöör AGNÈS VARDAGA

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade nominendid

Eesti kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti peapreemia pälvisid Karin Laansoo ja Kadri Laas

JANEK KRAAVI: Post-sõnastik XL. Vampiirid

KAI KIIV: Jaanuar muusikas

MADIS TUUDER: Kreenholm on Narva ja Narva on Kreenholm

Arvustamisel:

• näitused Paco Ulmani «Heitmaa», Elina Brotheruse «Tüdruk kastanite all» ning Anssi Hanhela ja Erja Kärkkäineni «Uus maastik»
• kontsert «Soolo» sarjas «Ludus tonalis»
• Vanemuise «Faust» ja «Ninasarvik», Ruslan Stepanovi lavastus «Kaaluta olek» («Невесомость»)
• mängufilm «Kolm reklaamtahvlit linna servas»
• Rait Avestiku «Aarne Üksküla»
• V parmupillifestival