Juhtkiri: riigiametnike õnnetu töö

Foto: Arved Breidaks/Lõuna-Eesti Postimees

See, et mingid arvud maksumaksja rahaga seotud paberitel teevad vahest maagilisi hüppeid, ei ole mingi uudis. See aga, et kõrge ametnik ei söanda sellega seoses jahutada poliitikute ebamõistlikke ootusi, näitab pädevuse puudumist kõrgemal tasandil.

Nimelt tuli eelmisel nädalal ehmataval moel ilmsiks, et Eesti idaossa jääva piiri ehitustöö läheb maksma kordades rohkem, kui eeldati. 79 miljoni asemel lausa 197 miljonit eurot. Asjaosalistelt on olnud kuulda, et see oli paratamatu. Puudu on siin veel see, et keegi ütleks välja (endise Venemaa peaministri Viktor Tšernomõrdini) kuulsad sõnad: «Tahtsime parimat, välja tuli nagu tavaliselt.»

Ühest küljest on igati mõistetav, miks on summad vahepeal suurenenud. Eesti jõuametkonnad pole taasiseseisvumise aja jooksul kordagi meie piiril sellises mahus ehitustöid ette võtnud. Samuti on hinna krõbedamaks muutnud oodatust raskemad loodustingimused. Lühidalt: politsei- ja piirivalveametil (PPA) puudus varasem kogemus, et anda ettevõtmise kohta tõene hinnang.

Teisest küljest võiksid riigiametnikud ka ise aru saada, et neile on pandud suur vastutus maksumaksja rahaga ümberkäimisel. Sealt hiljem šokeerivalt suuremaid summasid küsida jätab avalikkusele halva mulje.

Samuti tekitab suurt meelehärmi, et PPA eksperdid teadsid pikalt idapiiri maksumuse märkimisväärsest kallinemisest, ent teave jõudis peadirektor Elmar Vaherini alles eelmisel nädalal, nagu tuleb tänases lehes välja. Niimoodi hoiti selgelt ka riigi poliitilist juhtkonda projekti asjus teadmatuses. Kõrgel riigiteenistujal nagu Vaheril lasub kohustus, et selline asi ei juhtuks. Lisaks pidanuks Vaher kummutama ootusi, et riigipiir saab Eesti riigi sajandaks aastapäevaks valmis.

Kindlasti mängis otsuste vastuvõtmisel suurt rolli poliitiline surve. Oli ju idapiiri väljaehitamise ajendiks 2014. aasta vahejuhtum Eesti ja Venemaa ajutisel kontrolljoonel, kus idanaabri eriteenistujad võtsid kinni meie kaitsepolitsei ametniku Eston Kohveri. Sõna «julgeolek» hakkas sestpeale tooni andma juba valimisteks valmistuva ja valitsust juhtiva Reformierakonna liikmete suus. Seetõttu oleks pidanud samasse parteisse kuuluv toonane siseminister Hanno Pevkur pingsalt kontrollima, et PPA jõuaks oma projekteerimistöödega õigeks ajaks valmis. 2015. aasta asemel lõppesid need alles mullu – vahepeal on jõudnud vahetuda riigilaeva tüüriv meeskond.

Osati saab tuhka pähe raputada ka praegusele sotsist siseministrile Andres Anveltile, sest tema ametiaja jooksul ja tema vastutusvaldkonnas on see segadus juhtunud.

Kindlasti ei ole see nüüd koht, kus peaks hakkama pikalt heietama, kui saamatu on meie riik. Paratamatult tulevad sellised vead varem või hiljem välja. Tulevastel põlvedel on sellest juhtumist aga õppida, kuidas vältida planeerimis- ja kommunikatsiooniviga.