Martin Kala: sõbrad eri olukordades

, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Martin Kala
Martin Kala Foto: Pm

Imekspandavalt palju räägitakse välispoliitikas sõprusest, kirjutab Martin Kala. Taas rihivad mitmed päevasündmused rahvusvahelistele sõbrasuhetele, riikide südametunnistusele ja omahuvidele.
 

Kas on tõsi, et õiget riiki tunned tema sõpradest? Või sootuks vaenlastest? Kuidas neid üldse ära tunda? Riigil on alati mõlemaid, kusjuures ühe või teise arv ei sõltu nii väga sellest, milline on tema poliitika, vaid sellest, kui kaugele ulatuvad tema avalikud suhted. Näiteks Hiinal on palju vaenlasi, aga veelgi rohkem sõpru, sest rahvavabariigi käitumine, mis enamasti seisneb suu kinnihoidmises, on leidnud laialdast heakskiitu.

Euroopa Liidu välissuhete nõukogu teadur Nico Popescu loetleb riikide sõbrustamise alused ja põhjused, mis mõjutavad valitsuste käitumist: ükskõiksus, ajaloolised sidemed, vastastikune kasu, kõige sagedamini aga ikkagi sõltuvus üksteisest. Riigid jagavad oma naabreid ja partnereid, sõpru ja sõltlasi ka «sõbralikuks» ja «vähem sõbralikuks». Kuis iganes me neid suhteid sõnastaksime, on igal olukorral ka omad pooltoonid ja peavalud.

Sõltuvust mõõdetakse kaubanduslepingutega. Näiteks Moskva kandadele ei taha astuda enamik eurooplasi. Europere koketerii ja hooldajalik suhtumine suurde idanaabrisse kinnitab eurooplaste paindumatut huvi tarnete, raha ja investeeringute vastu.

Eesti-Vene suhete iseloomu kehtestajaks on olnud samuti kartus, et turismi ja transiidi, heanaaberlikkuse ning hõlpsa igapäevaelu võib hetkega asendada, muude jamade kõrval, kaubavahetuse seiskumine. «Venemaa on väga tähtis partner ja hea sõber. Raske on teda eirata. Venemaaga vaenutseda pole hea mõte, sest kes seda probleemi endale tahaks,» defineerib Armeenia diplomaat Postimehe ajakirjanikule Hendrik Vosmanile Jerevanis absurdilaadset kontseptsiooni heanaaberlikest suhetest (PM AK 23.04).

Vastastikuse kasu eesmärgiks on aga «näida» sõbrana rahvusvahelisel areenil. Siin saab määravaks suhtumine «rohkem rohkema eest» ja «vähem vähema eest». Näiteks karismaatilised Hugo Chavez, Aleksandr Lukašenka ja Mahmoud Ahmadinejad on pakkunud viimastel aastatel ühtelugu terve raamatu jagu lõbusat lugemisainet sellest, kuidas vastuteenete eesmärgil omavahel vennastuda.

Sõpru võib vahel ka petta, seda eriti ebavõrdsete poolte suhetes. Nii nagu Venemaa Euroopale, nii Euroopa omakorda oma ümbruskonnale. Jaan Tamme kuulsa valmi sõnadega mängeldes, «et see, kes kangem, rusub kehvemat, ja kehvem – jälle kehvemat». Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania naeratavad üle Vahemere oma naabritele, ent olles küll Magribi riikide suurimad sõbrad Euroopas tänu ajaloolistele sidemetele, kohaldavad nad ülevoolava sisuga deklaratsioonide foonil oma lõunanaabrite suhtes pigem ebasõbralikku poliitikat.

Euroopa halbadel suhetel oma läbinaabrusega on pikk ajalugu, kuid suhted lõunanaabritega on harva paisunud nõnda intensiivseks, nagu araabia kevadeks kutsutud revolutsiooni haripunktis tänavu. Küsimus on selles, kas suudetakse araabia demokraate veenda oma siiruses ja tõhususes, kui veel ärevate sündmuste ajal ei kõlanud äsja loodud Vahemere maade liidu torust midagi, sest seni domineerisid Egiptuse Hosni Mubaraki, Tuneesia Ben Ali ja ülejäänud neljakümne röövliga omamehelikud soojad suhted.

Tundeid ajab suures osas segaseks ka see, et hambad ristis hoitakse põhja-aafriklasi rahakatlast eemal, olgu tegu põllumajanduse või äritehingute ja kaubandusega, lohutuseks paisatakse aga õhku kõvasti arenguabi. Kuid nad ei vaja abiraha, vaid juurdepääsu turgudele, neile kuluks ära kaubalepped ja tollisoodustused. Siin lähevad suhted puntrasse, sest kaubandusprotektsionismi ja sisserände vahel eksisteerib otsene side: ligipääsmatus turgudele mõjub pärssivalt ümbruskonna majandusarengule, heaolu pole, töökohad kaovad järjest. Ja mida teeb töötu inimene oma lootusetuses? Mõistagi üritab minna kuskile, kus on parem – näiteks ­Euroopasse.

Sisserändajate küsimus on põhiline, mis varjutab Euroopa suhteid ümbruskonnaga. Läbi aegade on masside liikumine tõstatanud Euroopale ridamisi tõsiseid küsimusi, eelkõige sellest, kuidas võõrad siinsesse ellu sobituvad. Paradoksaalne on, et mida lähedasemad on sidemed riikide, seda järsemad on suhted nende kodanike vahel. Mida pehmem on sõbraliku riigi mõju, seda tugevamad tõkked ootavad sinna saabujaid.

Näiteks Prantsusmaal oli aastakümneid kombeks õdusalt lävida oma endiste Põhja-Aafrika kolooniate autoritaarsete valitsustega tundmata eritlist muret sealse rahva inimõiguste ränga eiramise ja halva käekäigu üle. Nüüd aga nõuab Prantsusmaa võimalust taastada Schengeni õigusruumis piirikontroll, et hoida Põhja-Aafrika sõja ja kaose eest jooksvaid põgenikke Prantsusmaast ohutus kauguses.

Idaeurooplastele pole sellised hirmust juhitud ärevad olukorrad võõrad – oma barbarid, muidugi uusliitujad idast, olid euroliidulgi. Mõni aasta tagasi muutis nn poola torulukksepa skandaal lääne inimese ärevaks, sest too kartis idast saabuvaid barbaarseid masse, kes ohustavad tema heaolu, võtavad töö ja raputavad kujuteldamatul määral teenuste turgu, sest barbarid on ju näljasemad, paindlikumad, kõigele vastuvõtlikud. Masside asemel, mida lõpuks jäädigi ootama, saabus vaid käputäis kasitud idaeurooplasi, kes käitusid eeskujulikult ja pigem andsid panuse kohaliku majanduse arengusse. Millisest sõprusest siin rääkida saakski?

Peatudes praegusaja kuumal teemal – nn meie-tundel –, nendib Linnar Priimägi, et kahjuks eelistatakse ikka halba «oma» heale võõrale. Rahvuslik mitmekesisus, mis Euroopas küll iga aastaga rikastub, on sellegipoolest pideva vaidluse all. Oma naba nokkimine lööb kosmopoliitsuselt põhja alt. Kukutanud oma diktaatori, ei läinud mööda palju aega, kui moslemi äärmuslased hüppasid kraesse kohalikele kristlaste vähemustele. Põletades kirikuid ja tappes kümneid kaasmaalasi, tõestati taas, et võõrastamine ja viha erinevuste ja erinevate suhtes kerkib pinnale esimesel võimalusel.

Poliitikas väljendub sõprus vastastikusel kokkuleppel põhinevates rahvusvahelistes lepetes ja ühepoolsetes deklaratsioonides. Öeldakse, et rahvusvahelise vendluse parim kehastus on pideva rahu eesmärgil loodud rahvaste «ühendus» nagu Euroopa Liit või USA. Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida rahutused kannustavad ruttu uuendama partnerlussuhteid ümber Vahemere, kuid siiani on jäänud selgusetuks, mida ja kuidas täpsemalt sõnastada.

Euroopal on taskus juba kaks naabruspoliitika dokumenti: esiteks ida­eurooplastega, kel ripub porgandina silme ees võimalik liitumine europerega kaugel tulevikus, seda vaatamata ­eurooplaste kohtlasele viisile pidevalt pead raputada, ning lõunanaabritega, kelle silmis on laienemis­porgandi puudumise tõttu Euroopa kuulus mõju kaotanud oma pehmuse, ja see teeb olukorra märksa keerulisemaks.

Eesti, kes on eeskujuliku liikmena viibinud ühes sellises sõbralikus liidus viimased seitse aastat, püüab praegu enda jaoks sõnastada, milline peaks edaspidi olema meie käitumine. Kohalikus meedias leidis mingil põhjusel kajastust Portugali Rahvusvaheliste Suhete ja Julgeoleku Instituudi direktor Paulo Gorjão soovitus Eestile mitte karta ELis probleeme tekitada, kui meie huvid seda nõuavad, et mitte korrata Portugali vigu.
Ei oska öelda, kas see oli nüüd jätkuks Süüria sanktsioonide teemale, mille kaudu leidis Eesti välispoliitika viimaks Euroopas laiemat kajastust. Selge on, et selline «sõnakuulmatus» paneb pead vangutama ja juba varsti kuuleme räägitavat, kuidas Eesti «teeb Leedut» või «teeb Küprost», seades oma kitsad huvid laiema konsensuse vastu.

Aga kas me pole mitte sellesama «oma huvi» all viimased seitse aastat kannatanud? Meenutades ikka ja jälle teenuste direktiivi, Saksa-Vene gaasitoru, piirilepinguid või kas või hiljutist uudist, et Prantsusmaa, Taani ja teisedki on hakanud taga igatsema ­aegu, mil Euroopa riikide vahel kõrgusid riigipiirid, et piirata sisserännet – meie puhul: takistamaks Balti barbarite saabumist Põhjamaadesse paha tegema?

Sellised olukorrad seavad ohtu ammused sõprussidemed. Iseasi, kas praegu on mõistlik aeg selliste asjadega silma jääda, eriti kui minevikus on mitme olulise asja puhul alla vannutud?

Õnneks ei saa kuidagi öelda, et ­Euroopa oleks lihtne nähtus. Keeruline on Euroopa ajalugu, pingelised ja vastuolulised on suhted Euroopa rahvaste vahel. Pole ühtki piirkonda Euroopas, kus naaberrahvaste vahel oleks alati valitsenud rahu ja sõprus. Sõbralike riikide vahelgi on eksisteerinud sagedased konfliktid, piiritülid, seejärel inimestevahelised vaenulikud hoiakud, mis tulenevad erinevatest traditsioonidest, erinevatest käitumistavadest, ja kui mitte muud vaenud, siis erinevad majandushuvid igatahes. Keeruline on alati turvalist ja õiget mängu mängida.

Mulle hakkab päevasündmusi jälgides järjest rohkem tunduma, et kasutu on keskenduda välissuhete strateegiaid sõlmides «sõbralikele» või «vaenulikele» juhtumitele. Rahvusvahelises poliitikas kohtab tihti olukordi, kus muidu sõbralikud riigid kohtlevad teist mitte väga sõbralike teenete ja hoiakutega. Ja see tõstatab üheselt küsimuse: kuidas käituda kahepalgeliste sõpradega?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles