Siiri Oviir: Eesti suur idee on leitud

Siiri Oviir Foto: Kanal 2 / «Radar»

Kaua otsitud suur idee on ju juba leitud, kirjutab Eesti Naisliidu esinaine Siiri Oviir ja teeb mitu ettepanekut, kuidas pereelu toetada – alates sellest, et vajame laste kasvatamist soodustavat eluasemepoliitikat.

Meil on sügav ja tõsine rahvastikukriis, mis on meie rahva, keele, kultuuri ja omariikluse püsimajäämisele ühemõtteliselt kõige suuremaks ohuks. «Aeg-ajalt on kuulda, et Eestil polevat enam suurt ideesid, ja et seda oleks tarvis. Ma tunnen sel puhul alati hämmingut. Suur idee lausa hüüab näkku igal tänavanurgal. See on idee, et jääda Eestina alles, mitte kaduda nüüd, kui vabadus on käes,» kirjutas Mihkel Mutt («Anti-Mikita ehk Eesti suur idee hüüab näkku igal tänavanurgal», PM 2.02).

Kui tahame oma riigi ja rahvana kesta ka 100 aasta pärast, tuleb sündimuse tõstmiseks tegutsema asuda juba täna, läbimõeldult ja sihikindlalt. Alanud aastal on hoogu saanud pensioni tulevikutrendide arutelu ja on selge, et kui tahame paremat kindlustatust pensionipõlves, tuleb tegeleda ka iibe tõstmisega. Majanduski vajab töökäsi, jälle ei saa läbi ilma inimeseta jne, jne.

Rohkem lapsi! See peaks olema meie poliitikate kujundamise lähtekoht, see peaks olema see otsitud SUUR IDEE! Väikeriigina ei saa me omale lubada väikeseid ambitsioone.

Sünnid eile ja täna

1980. aastate teises pooles sündis Eestis 24 000 – 25 000 last aastas, keskmine sündimuskordaja oli 2,26, ületades seega ka rahvastiku taastetaset. Need olid sündimuse tippaastad. On arvatud, et selle põhjuseks oli meie rahvusliku vabanemise õhustik. Ometi hakkas Eesti taasiseseisvudes sündimus kohe järjekindlalt langema. 1990. aastate keskel oli sündimus langenud juba 10 000 lapse võrra aastas, jäädes püsima 13 000 – 14 000 tasemele. Ja seda tänini. Keskmine sündimuskordaja püsib 1,6 piires.

Poliitikud ei ole küll istunud lausa käed rüpes, üht-teist on ära tehtud. Juba üle kümne aasta toimib meil Euroopa Liidu heldeim vanemahüvitise süsteem. Hiljuti suurendati laste- ja peretoetusi, mis olid kümmekond aastat samal tasemel. Öeldakse, et rahaga lapsi ei osta. Rahata aga ka ei kasvata, nii et riigi tugi lastega peredele on märk riigi hoolimisest ja küllap annab ka kindlustunnet.

Pöördun tagasi 1980. aastatesse. Mis siis peale rahvusliku vabanemise õhustiku sündimust ikkagi sedavõrd suurendas? Uuringud näitasid, et oluline mõju oli hästi eesmärgistatud määrusel «Demograafilise situatsiooni parandamise lisaabinõude kohta», mis nägi ette noorte lastega perede eelistatult kindlustamist elamispinnaga. Oma kodu muretsemine oli noil aastail noore pere jaoks äärmiselt keeruline, siis hakkas see lahenema ja ega lapsedki sündimata jäänud. Oma kodu on aga eestlastele alati väga oluline olnud.

Oleme end nõukogude ruumist lahti rebinud ja 27 aastat ise oma elu üle otsustanud, oma kodu jääb meile aga oluliseks olenemata riigikorrast. Sestap ka eeltoodud näide.

Sünnitusiga

1990. aastate alguses toimus Eestis sünnitamise ajastuse pööre. Kui veel 1990. aastal oli ema keskmine vanus esimese lapse sünni ajal 22 eluaastat, siis 2016 oli see 27 – vahe viis aastat. Aastaid kestnud sünnitamisea tõus on meie rahvastikku vähendanud ligi ühe põlvkonna jagu. Ja kui see ei pane meid oma riigi kestmise pärast muretsema, siis on meiega midagi väga viltu.

Sünnitusea tõusu üheks põhjuseks on toodud meie noorte naiste pühendumust karjääri edendamisele. Mõistetav, et haritud naised soovivad tööalast edu, aga samavõrd mõtestatult töötavad nad ka selle nimel, et kindlustada end majanduslikult, osta eluase ja tagada, et tulevad lapse sündimisel pere kasvavate kuludega toime. Üldjuhul ei tee naised karjääri pelgalt karjääri nimel. Kui tahame sünnitusiga allapoole saada, siis tuleb pere-, eluaseme- või miks mitte maksupoliitikas selleks võimalused leida.

Laste arv

Kui sündimuse käsitletud küljed iseloomustavad rahvastikutaaste kestlikkust, siis selle kõrval tuleb tähelepanu pöörata ka peresuhetes toimunud muutustele. Eeskätt sellele, et registreeritud abielu tähtsus on lapse sünni eeldusena väiksemaks muutunud. Viimastel aastatel sünnib Eestis keskmiselt 60 protsenti lapsi vabaabielust, kuid samas registreerib neist paaridest üle poole oma abielu enne lapse kolmeaastaseks saamist. Laste teismeikka jõudmisel on vabaabielude arv veel poole võrra vähenenud. Rahvastikuregistri andmetel oli meil 2017. aastal ligi 250 000 abielupaari ja 61 000 vabaabielu.

Perekonnaseis ja laste arv (rahva- ja eluruumide loendus, 2011 (20–44-aastased naised)

	Lasteta	Ühe lapsega	Kahe lapsega	Kolme lapsega	Vähemalt nelja lapsega
Abielus	28%	32%	51%	58%	58%
Vabaabielus	72%	32%	30%	27%	26%
Lastega üksikema		36%	18%	15%	16%

Nii toodud rahvaloenduse andmetest kui ka mitmest sündimusuuringust (artikli maht ei võimalda neid esitada) selgub, et mida rohkem on lapsi, seda kõrgem on abiellumise määr. Abielupaaridel oli keskmiselt 1,9, vabaabielupaaridel 1,6 ja üksikemadel 1,4 alla 18-aastast last.

Uuringutele toetudes saab väita, et ühiskond (rahvastik) saab abielust kosumist. Toetagem sündimust, toetagem emadust ja tehkem seda igakülgselt.

Lõpetuseks mõni ettepanek:

• seome laste- ja peretoetused tarbijahinna indeksiga;
• seame sisse pereelu soodustava eluasemepoliitika;
• ajakohastame Kredexist eluaseme soetamisele suunatud meetmeid;
• tõstame laenugarantiid ja suurperedele antavat toetust;
• saavutame erakondade vahel pikemaajalise konsensuse perepoliitikale kui Eesti kestlikkuse seisukohalt olulisele valdkonnale eraldatavate vahendite hulga kohta (miks mitte sarnaselt riigikaitsega).