Peeter Koppel

FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Uskuge või mitte, kuid see, et aktsiaturud vahepeal ka «vales» suunas liiguvad, on turgudele üpriski tervislik. Seda kahel põhjusel, kirjutab arvamusportaali kolumnist Peeter Koppel.

Esiteks tekitab pikemaajaline püstloodis ülespoole liikumine olukorra, kus aktsiate (ja sarnaselt käituva muu) vara hinnad kipuvad oma mingilgi moel õigustatud väärtusest liigselt eemalduma. Teiseks, mida pikemaajaline ja komistusteta on ülespoole liikumine, seda rohkem lisandub turule sellist raha, mis tegelikult ei peaks seal vähemalt sellises koguses olema. Sellist raha, mis on närviline ja mis esimese ehmatuse peale tormab väljapääsu poole.

Paraku kipub väljapääs sellistel hetkedel olema ülerahvastatud ning nii mõnigi on sunnitud kasutama väljumiseks akent. Hästi on siis, kui see on maapinnast mõnevõrra kõrgemal asuv esimese ja mitte teise korruse aken. Midagi sellist on leidnud aset ka viimastel päevadel aktsiaturgudel. Eelmise aasta tõusutrend Ühendriikides oli pretsedenditult rahulik ning sellega seoses tekkisid sisuliselt mõlemad eelkirjeldatud probleemid. 

Kõik, mida vaja välisukse juures suuremaks tunglemiseks, oli midagi, mis ei oleks ootuspärane. Väljapääsu juures tekkinud tunglemise päästikuks sai oodatust tugevam USA tööturg, mis viitas sellele, et tööturu pingelisust tulenev palgainflatsioon võib osutuda teemaks varem ja suuremal määral, kui seni arvati. Mingil määral võib seda võrrelda olukorraga meil siin, kus tööjõupuudus surub palku ülespoole. Võimalik oodatust suurem inflatsioonisurve tähendab aga seda, et Föderaalreserv, kelle ülesanne on inflatsiooni ohjes hoida, tõstab suunavat intressimäära oodatust kiiremas tempos.

Nüüd jääb vaid miljardi dollari küsimus – kas tegu on trendimuutusega või lihtsalt arenguga, mis on proportsionaalne eelmise aasta komistusteta tõusutrendile?

Kuna intressimäärad on finantsturgude au, mõistus ja südametunnistus, siis oodatust kiiremini kallinev raha kutsub esile kaks mõttemustrit. Esiteks vaadatakse, kuidas see mõjutab ettevõtete tulemusi (ning seega ka aktsiate hindu) ja teiseks, kas siis sellest tulenevalt või veidi lihtsama loogika kohaselt liigutatakse raha kuskilt mujalt instrumentidesse, mis varasemaga võrreldes annavad kallinenud raha/muutunud intressikeskkonna tõttu paremat tootlust.

Probleem oleks käes, kui tekiks tõsisem likviidsuspitsitus

Varahaldur vaatab, et USA aktsiatest viimasel ajal teenitu on olnud hea, aktsiad on fundamentaalselt vaadatuna muutunud kalliks – miks mitte osa neist maha müüa ja paigutada USA riigivõlakirjadesse. Viimaste vastu tekib suurem huvi tavaliselt siis, kui 10-aastane riigivõlakiri annab tootlust üle 2,5 protsendi. Nüüd kujutame ette, et selliseid varahaldureid on palju ning nad jõuavad selle mõtteni enam-vähem üheaegselt.

Nüüd jääb vaid miljardi dollari küsimus – kas tegu on trendimuutusega või lihtsalt arenguga, mis on proportsionaalne eelmise aasta komistusteta tõusutrendile? Praegu näeb hiljutine sündmuste jada siiski kangesti välja nagu korrektsioon, sest mingit juttu ei ole kasumiootuste ümbervaatamisest. Mingit juttu ei ole majanduskasvu ootuste ümber vaatamisest. Finantssektor on Ühendriikides selgelt parema tervise juures, kui siis, kui viimati aktsiad kui varaklass mõneks ajaks populaarsuse kaotasid.

See kõik ei tähenda muidugi seda, et lähemal ajal jälle kõik ilus oleks, kuid siinkohal on paslik meenutada seda, kus on praegu globaalse majanduse kasvuprognoosid ning et selle sõiduvees kasvab ka ettevõtete kasum. Seda, et kasvavad riigivõla tootlused tekitavad kasvutsüklis pausi, on ennegi juhtunud (isegi eelmisel aastal teatud määral).

Tõeline probleem oleks käes siis, kui tekiks mingil põhjusel tõsisem likviidsuspitsitus – seda täna ei paista. Nii Euroopa kui ka Jaapan jätkavad rahatrükiga. Üldiselt aktsiaid kõrgemad riigivõla tootlused eriti ei häiri. See juhtub ainult siis, kui need tõusevad liiga kiiresti – nagu see tundus viimastel päevadel toimuvat. Kui selles osas leiab aset rahunemine, siis pole aktsiainvesteeringutel häda midagi. Lihtsalt Ühendriikide turg on suhteliselt kallis ning pilk tuleks seega pöörata piirkondadesse, kus hinnatasemed mõistlikumad ja majanduskasvu numbrid kõrgemad.  


Peeter Koppel on SEB panga privaatpanganduse strateeg. Ta on töötanud mitmel finantsturgudega seotud ametikohal, muu hulgas kaubelnud valuutade ja aktsiatega. Koppel õpetab ka Estonian Business Schooli executive MBA programmis.