Juhtkiri: kas midagi nii pöörast saaks juhtuda Iisraelis?

Sirp ja vasar. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Sirbi ja vasara koht on haakristi kõrval. Mõlemad sümboliseerivad totalitaarseid režiime, mis tapsid miljoneid inimesi. Mõlemad tapsid eestlasi ja meie teistest rahvustest kaasmaalasi. Mõlemad purustasid inimsaatusi. Mõlemad okupeerisid Eesti vabariiki.

Jutt ei ole üldse muusikast, mõnest estraadilaulust ega nende autorite ja esitajate kiitmisest või laitmisest, meeldimisest või mitte meeldimisest. Tegu on suurejooneliselt ette võetud totalitaarse režiimi normaliseerimisega.

Võrdluseks. Iisraeli iseseisvumisest möödub mais 70 aastat. Kas on võimalik kujutleda, et Iisraelis, näiteks Tel Avivis, korraldaks koolidirektor iseseisvuse tähistamiseks õpilastega kontserdi, ehtides juba kuulutusi haakristidega? Räägiks võib-olla sellest, et holokaustist on möödunud juba piisavalt aega, et ka negatiivsest tuleks siiski võtta maksimaalne osakaal positiivsust ja headust jne?

Mitte keegi ei hakkaks Iisraelis sellise koolidirektoriga isegi midagi arutama, vaid ta saadetaks pikema jututa pipramaale, et mitte öelda vängemalt. Isegi viis aastakümmet enne natside Saksamaal võimule saamist surnud Richard Wagneri (kes oli Hitleri lemmikhelilooja) teoseid hakati Iisraelis esitama alles mõne aasta eest ja see oli suur rahvusvaheline uudis. (Eesti vabariigis, kusjuures, pole heliloojaid ega nende loomingut säärastel põhjustel vaenatud ning viited justkui mingile murrangule ses osas on lihtsalt valed.)

Mitte keegi ei hakkaks Iisraelis sellise koolidirektoriga isegi midagi arutama, vaid ta saadetaks pikema jututa pipramaale, et mitte öelda vängemalt.

Idee tähistada Eesti vabariigi 100. aastapäeva, kasutades nõukogude sümboolikat, on absoluutselt kohatu ja mitmel moel ühiskonda lõhestav. See on ka Gustav Adolfi gümnaasiumi direktorit Hendrik Agurit tundvatele inimestele nii ootamatult rumal idee, et nad paratamatult küsivad (isegi kui kõik seda kõva häälega välja ei ütle), kelle ees ja milliseid vigu katab või teeneid direktor säärase tegevuse ja seni kõlanud jutuga tasub.

Sergei Metlev kirjutab tänase lehe arvamusloos: «/…/selline ajalooline kirjaoskamatus on nagu löök sirbi ja vasaraga pähe. /…/ Vaatamata nostalgia rohkusele ühiskonnas, tunneb mõistlik ja euroopalik vene inimene ennast sellest häirituna, sest jälle naelutatakse tema kultuuri, kommete ja ajaloolise mälu külge see jäle nõukogudelik sümboolika, mis kannab vägivaldse ja inimväärikust eitava kuritegeliku režiimi sõnumit.» Tõepoolest, miks ollakse taas keetmas vene inimeste identiteeti üheks supiks NKVD ja KGB kõrilõikajate pärandiga?

Võib-olla on muusikal tõesti jõudu siduda ja lepitada. Kõnealune planeeritav kontsert oma nõukogude sümboolika ja märtsipommitamise aastapäevaga peaaegu kokku langeva toimumisajaga on aga justkui nimme ja küüniliselt planeeritud haavu lahti kiskuma ja vaenu õhutama. Seda hoolimata direktori õõnsast jutust.