Mart Raudsaar: Eesti ime, õnn ja rõõm

Mart Raudsaar Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Hakkame sättima! Aga mida teha, kui õiget pidutuju ei ole, nagu olen kuulnud mitmelt inimeselt? Alati saab teha midagi sobilikku ja toredat kodus, nagu olen juba kirjutanud. Saan aru, et probleemid ja ebameeldivused ei kao iseenesest ning Eesti suurem siht tundub endiselt hägune. Kuid veebruar ei pea olema alati ilmtingimata külm ja nukker, nagu kõlab Burt Bacharachi hittlugu Heldur Karmo eestinduses. Ma ei taha probleemidelt tähelepanu kõrvale juhtida, neid pisendada või jagada võltsi fa-fa-optimismi. Aga kui klaasis on poolenisti vett, võib sellest ometi rõõmu tunda.

Me võime rõõmu tunda selle üle, et võitsime Vabadussõja ülekaaluka vaenlase vastu ning et meil on Tartu rahu näol vundament, millele Eesti riikluses ja rahvusvahelises diplomaatias toetuda. Me võime tunda rõõmu selle üle, et rahulepingu originaaldokument kadus 1940. aastal Eesti Stockholmi saatkonnast enne diplomaatilise arhiivi tagasisaatmist okupeeritud riiki ning on siiani säilinud.

Me võime rõõmu tunda selle üle, et säilinud on ka esimene sinimustvalge, 1884. aastal kokkuõmmeldud Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp. See on oma silmaga nähtav muinasjutt. Mida ütleksid taanlased, kui neil oleks alles peapiiskop Anders Suneseni telgis kokkuõmmeldud Danebrog, mis legendi järgi langes 1219. aastal Tallinnas taevast?