Tuul Sepp: miks ei taha paljud teadlased arvamust avaldada?

Tuul Sepp

FOTO: Sille Annuk

Iga ebaõnnestunud lause, iga hooletult tõlgendatud teadustulemus võib oma elu edasi elades üha võimenduda ning ühiskonna lammutamisele, vaenuõhutamisele või looduse ekspluateerimisele kaasa aidata. «Aga teadlased ju ütlesid nii...» võib kergesti saada argumendiks, mille taha peita kasumiahnus või kitsarinnalisus, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tuul Sepp.

Sel aastal annab president Eesti Vabariigi teenetemärgi teiste tublide inimeste seas ka üheteistkümnele teadlasele. Nende hulgas on nii humanitaar-, reaal- kui ka loodusteadlasi, ning nende töö on muu hulgas aidanud kaasa looduse hoidmisele, laste paremale kaitsmisele ja õpetamisele, ettevõtlustehnoloogia arengule ning rahvusvaheliste suhete tugevdamisele.

Nende panuse esiletoomine võiks näidata, et teadus on ühiskonnas kõrgelt hinnatud, teadlaste hääl on hästi kuuldav ning ühiskonda panustamine on teadlastele tehtud lihtsaks ja meeldivaks. Kas see aga ka tegelikkuses nii on?

Saan sellele küsimusele läheneda kahelt vaatepunktilt. Esmalt, Eestist eemal viibimine võimaldab kõrvaltvaataja pilku ja võrdlust teistsuguse ühiskonnaga. Teisalt saan jagada oma kogemusi teadlasena, seestpoolt vaadatuna. Mõlemad lähenemisnurgad võivad mingil määral minu vaateid moonutada, kuid ilmselt ei ole subjektiivsusest ja isiklikest kogemustest moonutamata mitte kellegi arvamus.

Eemalt vaadates tundub, et võrreldes minu siinsete kolleegidega läheb Eesti teadlastele ühiskonnas toimuv oluliselt rohkem korda. Ilmselt on siin põhjuseks meie riigi väiksus. Iga tegu või panus võib ühiskonda oluliselt mõjutada, ja seda nii paremuse kui ka halvemuse poole. Nii on igal teadlasel võimalik heade arvamusartiklite või rakenduslike uuringute tulemustega mõjutada riigi kurssi. Selline paindlikkus ei ole näiteks Ameerika Ühendriikide suguses hiigelriigis võimalik.

Eesti teadlaste võimalus midagi päriselt muuta, Eestit paremaks teha, on aga ilmselgelt pigem eelis kui puudus, ning üha rohkem teadlasi võiks seda võimalust kasutada

Ühelt poolt on see teadlastele suur võimalus, teiselt poolt aga ka suur vastutus. Iga ebaõnnestunud lause, iga hooletult tõlgendatud teadustulemus võib oma elu edasi elades üha võimenduda ning ühiskonna lammutamisele, vaenuõhutamisele või looduse ekspluateerimisele kaasa aidata. «Aga teadlased ju ütlesid nii...» võib kergesti saada argumendiks, mille taha peita kasumiahnus või kitsarinnalisus.

Eesti teadlaste võimalus midagi päriselt muuta, Eestit paremaks teha, on aga ilmselgelt pigem eelis kui puudus, ning üha rohkem teadlasi võiks seda võimalust kasutada. Eemalt vaadates tundub, et kasutavad ka, ja viimase paari aasta jooksul on teadlaste hääl ühiskonnas üha valjemini kõlama hakanud. Teadlasi jõuab üha enam arvamusliidrite hulka, ettevõtetega koostööd tegema, poliitikutele nõu andma.

Kollektiivne arvamusartiklite kirjutamine

Kas teadlase enda jaoks on selline ühiskondlik aktiivsus kasulik? Tuleks loota, et on, sest altruistlik panustamine ei ole jätkusuutlik. Teadlase töö on suures osas võidujooks – konkurents teadusgrantidele ja töökohtadele on tihe, raha ja aega on vähe. Kuni ühiskondlik aktiivsus grantide ja ametikohtade jagamisel eelist ei anna, jäävad aktiivselt väljaspool teadust tegutsevad teadlased vaid teadustulemustele pühendunutega võrreldes halvemasse seisu. Siiani on see paraku nii olnud. Õnneks tundub, et ka teaduse populariseerimist ja ühiskondlikku aktiivsust hakatakse üha enam grandikomisjonides ja tööpakkumistest arvesse võtma. Loodetavasti see trend jätkub.

Eesti Noorte Teaduste Akadeemia (ENTA), kuhu ka mina kuulun, on lahendanud need probleemid, kirjutades ühiseid arvamusartikleid. Kui artikli all seisab ühingu nimi, pole võimalik kedagi isiklikult rünnata. 

Kahjuks ei ole kaalul aga ainult ajakulu. Arvamuse avaldamine on alati riskantne. Isegi hea ja põhjalikult argumenteeritud arvamusavaldus läheb vastuollu paljude teiste inimeste arvamusega. Tegelikult on arvamus isegi tõenäoliselt seda mõjukam ja vajalikum, mida rohkemate varvaste peale see astub. Nii võib teadlane oma arvamust avaldades sattuda konflikti kolleegide või isegi ülemustega, minnes teinekord maksma koguni töökoha. Lisaks on internetikommentaarium alati valmis autoreid isiklikult ründama ja maha tegema. Isegi kui suur osa tagasisidest on positiivne, võivad üksikud mürgised kommentaarid igasuguse avaliku arvamusavaldamise tahtmise ära võtta.

Eesti Noorte Teaduste Akadeemia (ENTA), kuhu ka mina kuulun, on lahendanud need probleemid, kirjutades ühiseid arvamusartikleid. Kui artikli all seisab ühingu nimi, pole võimalik kedagi isiklikult rünnata. Pilkavaid kommentaare teemal «kuidas te neid jutte kõik koos kirjutate» kuuleb ikka. Tänapäevaste lahendustega on see tegelikult imelihtne. ENTA lahenduseks on näiteks arutelud rakenduses Slack ja ühine kirjutamine Google Docsis.

Ka ülikoolide tasemel on püütud sarnast lahendust välja töötada. Kolme ülikooli rektorite kokkulepe ühtlustatud arvamusavalduste esitamiseks põhjustas aga hirmu teadlaste sõnavabaduse piiramise osas. Ühised arvamusavaldused ei ole seega sugugi alati parim ja ainuvõimalik lahendus.

Mitu sel aastal teenetemärgi saanud teadlast rõhutab, kui tähtis ja kallis on neile Eesti. Oma tegevuses pole nad sugugi piirdunud kitsalt teadustööga ning teadlase ametijuhendis pandud kohustuste täitmisega. Nad on julgenud avaldada arvamust, kujundada ühiskonda, astuda raamidest välja, ning sellega elu Eesti paremaks muutnud.

Soovin, et üha enam mõistetaks, milline tohutu potentsiaal on teadlaste rakendamisel ühiskonna kasuks, ning et raamidest välja astumine tehtaks teadlastele võimalikult lihtsaks, meeldivaks ja äratasuvaks.


Tuul Sepp on Tartu Ülikooli teadlane, kelle peamised uurimisvaldkonnad on loomaökoloogia ja evolutsioonibioloogia. Oma arvukate populaarteaduslike artiklite eest on ta pälvinud ajakirja Eesti Loodus kõige viljakama autori tiitli, Eesti teaduse populariseerimise auhinna ning kultuuriajalehe Sirp laureaadi tiitli. Pärast maineka Marie Skłodowska Curie individuaalgrandi pälvimist 2016. aastal täiendab ta ennast järeldoktorantuuris Ameerika Ühendriikides Arizona osariigi ülikoolis.

Tagasi üles