Ametnikuproua Airis Meieri arvamusloos, kus ta käsitleb Eesti eesistumise edulugu, saab järjekordselt kinnitust tüüpnäide «Brüsseli ametnikust», kes on reaalsusest võõrdunud, kirjutab riigikogu liige Jaak Madison (Konservatiivne Rahvaerakond).

Kuna proua Meier kirjutas arvamuse vastuseks härra Varro Vooglaiu postitusele sotsiaalmeedias, siis tasuks ehk siinkohal väljendada arusaama riigipiiri tähtsusest ja Eesti Euroopa Liidu eesistumise tõelisusest. 

Juba riigipiiri, vabandust, ajutise kontrolljoone väljaehitamise olulisust vastandada eesistumisega, on ametnikul kummaline. Arusaadavalt rõõmustab ametnik, kui ta arvab end tegevat midagi kasulikku, kuigi reaalsus karjub valjult, et meil pole kontrollitud riigipiiri! Tänasel päeval on riik lõhkise küna ees, kus väidetavalt ei leita 118 miljonit eurot lisaks, et saada kontrolli alla ajutine kontrolljoon, kuid muu seas oli võtta tagataskust üle 70 miljoni euro eesistumise pidustuste jaoks. Siin tulevadki esile prioriteedid, mis ilmselgelt pole euroametnikel samaväärsed härra Vooglaiuga.

Kui ametnik rõõmustab asjaolu üle, et kuue kuu jooksul toimus 275 ametlikku üritust ja töötati 377 eelnõuga, siis pean meelde tuletama ametnikule, et need asjaolud ei sõltu teps mitte eesistujast, vaid oleks päevakorras niikuinii. Eelnõude menetlemine ja nii-öelda ametlike kohtumiste korraldamine toimuks sõltumata eesistujamaast, lihtsalt eesistuja maksab kinni selle kohtumise. Samuti tasub meelde tuletada, et eesistumise perioodil ei sõltu umbes 95 protsendil otsustest mitte midagi meie riiklikest huvidest, vaid lisaks kuue kuu pikkuse peo kinnimaksmisele olime otsustanud veel ka poliitilistes küsimustes neutraalsed olla.

Proua Meier kirjutab: «Samuti läheks liiga pikaks siinkohal hakata selgitama, millist mainekasu sai Eesti riik ja eestlased, olles Euroopa Liidu poliitilisel pildil kõige kesksemal kohal. Kõige selle kohta on piisavalt analüüse ja kirjutisi ilmunud. Eesistumisest tulenevat positiivset pärandit saame tundma veel mitme aasta vältel.»

Tõsiselt? Milliseid analüüse on ilmunud mainekasu teemadel? Näiteks saame olla uhked rahandusministri vägeva võõrkeele oskuse presenteerimise üle rahandusministrite nõukogus? Saame olla uhked, et meie kätega võeti vastu lähetatud töötajate direktiiv, mis otseselt kahjustab Eesti ettevõtteid?

Lisaks sellele paisutatakse kummalisel moel üle legendi suurest mainevõidust ja kuulsusest Eestile, mis tuli eesistumisest. Millist võimsat mainekasu sai näiteks eelmine eesistuja Malta? Ülemöödunud eesistuja Slovakkia? Peale toredate õhtusöökide ja vihmase või päikeselise ilma meenutamise Euroopa Liidu ametnikel vaevalt midagi muud pähe tuleb.

Kui proua Meier ei suutnud mõista härra Vooglaiu väljaütlemist seoses meie riigi 100. sünnipäeva pidustustega, siis pean vist lihtlausetes lahti seletama. Olen üpris kindel, et härra Vooglaid pidas arutu raharaiskamise all silmas meie sügavalt armastatud presidendi otsust tellida 24. veebruari vastuvõtu kunstilise lahenduse loojaks NO99 teater koos selle ühe juhi Tiit Ojasooga. Otsus, mille tulemusel kulutatakse 300 000 eurot teatrile, mille viimaste lavastuste sisu seisneb näiteks roosades dildodes, fekaali ladustamises ja hüsteerilises naerus paari tunni vältel. Muidugi oli see ka kena preemia ja aupaiste härra Ojasoole, kes alles hiljuti oli kangelane maas lamava naise peksmisega. Seda pidaski suure tõenäosusega härra Vooglaid silmas.

Lõpetuseks ei suuda ma imestada lugupeetud ametniku kitsarinnalist maailmapilti. Oma arvamusloos väljendab ta imestust, et ei teadnud kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks pidanud eesistumist raharaiskamiseks. Tasub ehk veidi Eestis ringi käia ja üllatus võib olla oh kui suur – neid inimesi on palju.

Lisaks sellele nimetab proua Meier ainsaks mõttetuseks, mida härra Vooglaid viljeleb, nende huvide kaitsmist, kes seda tegelikult ei vajagi. Loomulikult ei pruugi Teie nende hulka kuuluda, sest Teil vast ei ole kuute last, nagu on Varro Vooglaiul. Või kuidas?

Proua Meieri viimane lause on aga kirss tordil: «Ülejäänud mõistlik osa Eesti elanikkonnast tegeleb jätkuvalt nende asjadega, mis tegelikult ka lisandväärtust toovad ja Eesti lippu kõrgel hoiavad.» Üldjoontes õige suhtumine, kuid pean vist meelde tuletama, et Euroopa Liidu ametnikud ei loo mingit lisandväärtust, vaid hoopis elatuvad lisandväärtuse ehk ettevõtjate loodud tulust.