/nginx/o/2017/08/18/7003663t1h86f4.jpg)
Sageli on nii, et probleemid, mis polegi nii teravad, saavad ometi suurt tähelepanu. Nende väärtus seisneb emotsionaalsuses, mitte aga nende olulisuses. Sisserändajad ja no-go tsoonid kõrvale jättes, on Rootsis kasvamas hoopis teist liiki kuriteod, mida tuleb palju tähtsamaks pidada, sest nende mõju riigile on palju suurem, kirjutab arvamusportaali Rootsis elav kolumnist Kristiina Baum.
Olid ajad, mil kõige ohtlikumat elu Stockholmis elasid vaeses linnaosas sisserändajad ning jõukas linnaosas rootslased. Esimest klobiti ööpimeduses niisama, teiselt oli vaja kõik kaasaskantavad väärtesemed kätte saada. Sedasorti ajaloo algusest inimkonda saatnud kuriteod jätkuvad ega kao vist kuhugi, nende kõrval on aga jõudsalt kanda kinnitamas uut laadi, virtuaalavarustesse jäävad patud, mille toimepanijat on raske tabada.
Meedia vahendusel taamalt Rootsi elu jälgides võib vaatlejale kergesti jääda väärmulje, et siin elada on ohtlik ning ühiskonna suurim mure on tulistamised, vägistamised ning probleemid sisserändajatega. Et riigis on kaos ja sellest saamas moslemite kants Euroopas.
Kuvand, et Lõuna-Rootsi Malmöst on saanud uus Venezuela, või et need, kel elu kallis, peavad iga hinna eest vältima Stockholmis sisserändajaterohkeid eeslinnu, nagu Rinkeby või Skärholmen, on lihtne tekkima. Käin ise seal korduvalt sisseoste tegemas ja võin kinnitada, et pole kordagi end ebaturvaliselt tundnud. Tegelikult näitavad andmed Stockholmi kohta, et just kesklinn ümbruskonnaga on paik, kuhu röövlid, mõrvarid, narkarid ja muidu kaabakad kogunevad. Kesklinnas (täpsemalt Norrmalmil) toimusid Rootsi kaks terrorirünnakut, mõrvati peaminister Olof Palme ning välisminister Anna Lindh. Just Stockholmi kesklinna tuleb minna muhku norima, narkootikume ja lõbunaisi ostma ning ebaseaduslikke mänguurkaid otsima. Ja kui veel liiter eluvett keres, võib üsna kindel olla, et õhtu saab olema põnev.
Politseile teeb muret ka see, et sisserändajad ei kipu kuritegude lahendamiseks õigusorganeid kaasama. Nad kas vaikivad või proovivad õiguse omal käel jalule seada
Suurlinna nähtusega kaasneb paratamatult kuritegevus. Stockholmi politsei on kaardistanud 61 probleemset piirkonda, mida on kümmekond enam kui mõni aasta tagasi. Need on linnaosad, mille loomisele ühiskond paratamatult ise kaasa on aidanud ja mida väidetavalt 30–40 aastat tagasi ei olnud. Alasid iseloomustab madala hariduse ja palgaga sisserändajatest elanikkond, kus lisaks on probleeme kasvava kuritegevusega.
Politseile teeb muret ka see, et sisserändajad ei kipu kuritegude lahendamiseks õigusorganeid kaasama. Nad kas vaikivad või proovivad õiguse omal käel jalule seada. Nii tekib eeslinnas teabesulg – kõik teavad, mis juhtus, aga keegi ei räägi ega teata. Rootslased ise suhtuvad teisiti, nemad on usinad politsei, maksuameti ja kohtu kaasajad. Menetlused on aga pikad ja kohati tulutud, seda peegeldab tõsiasi, et tugev usk õigussüsteemi on elanikkonnast vaid pisut enam kui poolel.
Tagasi tulles probleemsete piirkondade juurde, mujal maailmas kasutatakse nende kohta väljendit no-go zone, ehk linnaala, milles tohib olla ja takistamatult liikuda vaid seal härjav kuritegevuslik kogukond. Rootsi politsei andmetel riigis taolisi piirkondi pole, on aga nii nimetatud probleemsed piirkonnad, kuhu sisenetakse vähemalt kahe patrulliga, millest ühe ülesanne on teist tema töös turvata ning vajadusel kaitsta. Neis on ette tulnud ka juhtumeid, kus päästeteenus on piirkonda sisenemist oma töötajatele liiga ohtlikuks hinnanud ning abivajaja aitamisest loobunud.
Samas kinnitab politsei, et linnaosi, kuhu nad ei julgeks ega tahaks siseneda, Rootsis pole. Vähemalt siin pole kurjategijate eesmärk piirkonda ja sealseid elanikke kontrolli alla saada, vaid tegu on pelgalt ärimeestega, kes teenivad kasumit traditsioonilise kuritegevusega (narkootikum, seks, relvad). Oma elupaiga läheduses minnakse võimuorganeid silmates ehk liiga õhku täis.
Ei saa eitada, et kuritegevus Rootsis on viimase 45 aastaga pidevalt tõusnud. Näiteks algatati mullu 1,5 miljoni väärteo uurimist. Samas näitab statistika, et vägivallatsemine, vargused ning ähvardused on 2016. aastaga võrreldes languses, nagu ka tapmised. Tegelikult on tõenäosus surma saada Eestis suurem. Mullu hukkus Rootsis vägivalla tõttu «vaid» 106 inimest, kellest «vaid» 30-t tulistati. Sama palju tapetuid ja mõrvatuid on mõnel aastal olnud Eestis, mille rahvaarv on kümme korda väiksem.
Identiteedivargust olen ka omal nahal kogenud. Mingil hetkel saabus koju teade, et ma olevat internetist tahvli tellinud, selle postimajast välja toomata jätnud ning nüüd soovib firma, et ma saatekulud hüvitaks.
Sageli on nii, et probleemid, mis polegi nii teravad, saavad ometi suurt tähelepanu. Nende väärtus seisneb emotsionaalsuses, mitte aga nende olulisuses. Sisserändajad ja no-go tsoonid kõrvale jättes, Rootsis on kasvamas hoopis teist liiki kuriteod, mida tuleb palju tähtsamaks pidada, sest nende mõju riigile on palju suurem. Suurem kui Malmö tulistajate või Stockholmi terroristide omad. Need on identiteedivaraste ja maksupetturite teod.
Maksupettused on viimase kümne aastaga kolmekordistunud, nende hulgas on jõudsalt kasvamas krediitkaardi ning pangakontoandmete vargused, pettused netikaubanduses ja igasuguste kontode kaaperdamised.
Identiteedivargust olen ka omal nahal kogenud. Mingil hetkel saabus koju teade, et ma olevat internetist tahvli tellinud, selle postimajast välja toomata jätnud ning nüüd soovib firma, et ma saatekulud hüvitaks. Keeldusin, mispeale järgmine võlanõue saabus juba inkassost. Keeldusin taas ja kuna tegu oli aastatetaguse sündmusega, piisas politseisse tehtud avaldusest ja kahtlustusest, et keegi võõras on mu isikukoodi ja aadressi veebipoes tellimiseks kasutanud ning nõudest loobuti.
Sarnane lugu juhtus tuttavaga, kes sai koju kirja, et hakaku nüüd telekamaksu maksma. Väidetavasti on ta kontrollandi koduvisiidi ajal sisse lasknud ning digiboksi omamist tunnistanud. Dokumendil tuttava nimi, aadress ja isikukood kõik kirjas. Kuna tuttav suutis õnneks tõestada, et ta tol ajal teps mitte kodus polnud, vabastati ka tema inkassonõudest.
Kas on need nüüd suurfirmad ise, kes kasumi saamise nimel klientidega susserdavad, või on kellelgi kodus tõesti nii igav, et identiteedivargusest targemat teha pole – mine võta kinni.
Kristiina Baum töötab Rootsis täiskasvanute keeleõpetajana. Eestis on ta keeletunde andnud põhikooli õpilastele. Rootsiga on ta tihedalt seotud 1991. aastast alates. Samuti on ta üle kümne aasta töötanud ajakirjanduses, eeskätt raadiokanalites, nagu näiteks Kuku, Vikerraadio, Tartu Pereraadio, aga ka Lidingö raadio Rootsis. Veel on ta kaks aastat tegutsenud reporterina maakonnaajalehes Sakala. Hariduselt on ta bioloog.