Sama suured muudatused on viimase kolmekümne aastaga toimunud riiklikes pidupäevades. Toona tähistati suurima pidulikkusega oktoobrirevolutsiooni aastapäeva, mida nõukogude režiim ülistas kui inimkonna uue ajastu algust, mil maamunale saabus punane Jeesus Lenin ühes kommunistidest jüngritega. Tänapäeval tundub see kõik muidugi veider. Paljudele, kes sotsialiseerusid nõukogude ajal, võisid 1990ndate algul tunduda harjumatud ka vabariigi aastapäev ja sellega seotud rituaalid. Kuid nüüd, üks inimpõlv hiljem, on need rituaalid omaks võetud ning me ei kujutakski elu teistsugusena ette. Seda demonstreerib elavalt ka pahameel, mis tekkis hümni mängimata jätmisest uue aasta esimestel minutitel.
Läheneva vabariigi aastapäevaga seostuvad nii presidendi jagatavad teenetemärgid kui ka 24. veebruari õhtul toimuv pidulik vastuvõtt ja nn kätlemistseremoonia. Muidugi leidub inimesi, keda nimetatud rituaalid täiesti külmaks jätavad, kuid palju leidub ka neid, keda see ükskõikseks ei jäta. Sellest annab tunnistust kajastus, mis neile sündmustele osaks saab. Kui poleks laialdast nõudlust, siis ei oleks ka pakkumist. Lühikeseks ajaks on see lausa omalaadne tööstus, koos vastavate ekspertide ja «kõnelevate peadega», kelle ülesandeks on pakkuda toimuva analüüse. See, kui innukalt arutletakse kätlemistseremoonia või ordenite jagamise üle, tuletab kohati meelde seda, kuidas kadunud Toomas Uba analüüsis spordimehe kettakaart olümpiamängudel või Lembitu Kuuse mõne meie atleedi minekut suusavõistlustel.
Esindamise nüansid ongi meie presidendi puhul esiplaanil, kuna riigipea on oma tegevuses piiratud ning otsest võimu tal ei ole. Lärm, mis ümbritseb tähtpäevadega seotud rituaale, võib samuti kas meeldida või mitte meeldida. Kuid see, et märgatakse ja tänatakse tublisid inimesi, on igal juhul positiivne. Nagu on kirjutatud Alexandre Dumas «Kolmes musketäris» – igasugune hea tegu kannab iseendas autasu, kuid ei tee ka paha lisaks märgata ja tunnustada neid, kes on teinud oma tööd hästi. Olgu teenetemärk tublidele inimestele igapäevase tegevuse juures meeldivaks meeldetuletuseks nende panusest ühiskonda.
