Anu Uritam

FOTO: Erakogu

Kahtlemata on olemas riike, kus kohtud on täielikult riigi täitevvõimu kontrolli all ning kus kohtulahendid ei valmista riigivõimule ebameeldivaid üllatusi. Paraku on raske nimetada ühtegi demokraatlikku riiki, kus sellisel viisil toimitaks, kirjutab Harju Maakohtu kohtunik ja Eesti Kohtunike Ühingu aseesimees Anu Uritam.

Viimasel ajal on avalikkuses kõlanud väited, et Eesti kohtusüsteem vajab põhjalikku reformimist. Kohtunikele on ette heidetud alusetut justiitsaktivismi ja kurdetud nende tegevuse üle tõhusa kontrolli puudumist. Nii on veebilehe Objektiiv arvamustoimetaja Veiko Vihuri kirjutanud: «Kui kohtuvõim hakkab omaalgatuslikult ühiskonda «paremaks muutma», siis on tegemist omavoli, demokraatliku võimu usurpeerimise ja demokraatia õõnestamisega.»

Eestis on igaühel õigus väljendada arvamust kohtusüsteemi või teiste põhiseaduslike institutsioonide tegevuse üle. Lubage siis avaldada selle kohta paar mõtet.

Justiitsaktivism ehk kohtulik aktivism

Meedias avaldatud mõtteavaldustest ei ole päris selge, mida on Eesti kontekstis peetud silmas justiitsaktivismi all. Terminil justiitsaktivism (ehk kohtulik aktivism) puudub üheselt defineeritud ja rahvusvaheliselt tunnustatud tähendus. Väljendi loojaks peetakse USA ajalooteadlast ja ühiskonnakriitikut Arthur Meier Schlesinger Jr-i, kes kasutas seda sõna esimest korda 1947. aastal ilmunud artiklis, kus ta kirjeldas kohtulahendeid, mis näisid pigem põhinevat lahendi kirjutaja isiklikul arvamusel kui seadusel. Terminil on sellest ajast peale olnud mitmeid tõlgendusi.

USA poliitikateaduste professor Bradley C. Canon on möönnud, et kohtuliku aktivismi käsitlusi on praktiliselt niisama palju, kui on teema uurijaid. Justiitsaktivismi on defineeritud kui kohtulikku poliitika kujundamist, kohtu tegutsemist väljaspool tavapäraseid funktsioone, kohtuniku lähtumist isiklikest eelistustest otsuse tegemisel, seadusandja tahtest kaugenemist, aga ka sotsiaalsete küsimuste lahendamist kohtulahendite kaudu. Kohtuliku aktivismi termini mõtestamine sõltub kohtusüsteemi eripäradest, kohtu asukohariigi kultuuriruumist ning riigikorraldusest. Eestis võiks kogu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust pidada mingis mõttes justiitsaktivismiks, kuigi tegemist on otseselt seaduses ettenähtud ning seadusandlikku võimu tasakaalustava meetmega.

Schesingerile kui termini loojale on ette heidetud, et ta ei suutnud välja tuua, kas justiitsaktivism on hea või halb. Kohtuliku aktivismi vastased heidavad kohtutele ette seadusandja võimu usurpeerimist, pooldajad aga rõhutavad, et seadusandja tahte tõlgendamine peab toimuma kooskõlas ajalooliste ja ühiskondlike muudatustega. Illustreerimaks, kuivõrd keeruline on defineerida kohtulikku aktivismi kui positiivset või negatiivset nähtust, võiks esile tuua mõned ajaloolised näited.

Näiteid ajaloost

Ameerika Ühendriikides viidatakse justiistaktivismi ühe kuulsaima näitena Ülemkohtu lahendile Brown vs. Board of Education of Topeka. 1951. aastal esitasid Topeka linna 13 lapsevanemat ühise hagi Topeka linna haridusameti vastu ja nõudsid juba üle 60 aasta kestnud rassistliku segregatsioonipoliitika muutmist. Ühe avaldaja mustanahalisel tütrel oli lubatud minna kodust 1,6 km kaugusel asuvasse mustanahaliste kooli, kuigi valgetele lastele mõeldud kool asus kodu lähedal. Lapsevanemate nõue jäi alama astme kohtutes rahuldamata, sest tugineti osariigi rassilise eraldamise seadusele. USA Ülemkohus tegi 1954. aastal ühehäälse otsuse, milles leidis rassilise eraldamise koolides olevat konstitutsioonivastase. Ülemkohtu kohtunik Earl Warren veenis kolleegiumi liikmeid, et ainus põhjus, miks säilitada rassilist segregatsiooni, on usk sellesse, et teistsuguse nahavärviga inimesed on vähem väärt. Kohtuotsuse tulemusena muutus rassiline eraldamine USA konstitutsioonis tagatud võrdse kohtlemise õiguse rikkumiseks. Kohtuotsus sillutas teed integratsiooniks kogu Ühendriikides, kuigi sellel oli palju vastaseid.

Teise justiitsaktivsimi näitena võib välja tuua 1973. aasta USA Ülemkohtu lahendi Jane Roe vs. Wade. Jane Roe’ks nimetati otsuses naissoost hagejat, kes ei soovinud oma tegelikku nime avaldada. Hageja avastas 1969. aastal, et ootab kolmandat last. Ta soovis teha aborti, kuid Texase osariigi seadus seda ei lubanud. Kohtuvaidluse ajal oli ta sunnitud lapse sünnitama ning lapsendamiseks ära andma. Naine esitas abordiõiguse nõudes hagi Dallase maakonna vastu, keda esindas piirkonnaprokurör Henry Wade. USA Ülemkohus leidis, et õigus teha aborti on üks isiku põhiõigustest, mis tuleneb õigusest eraelu puutumatusele. Kohtuotsuse kohaselt pidid abordiõigust piiravad seadused olema põhjendatud vaid väga kaalukate riiklike huvide olemasolul. Otsuse tulemusena algas USAs laialdane ja siiani kestev debatt selle üle, millal ja millises ulatuses peaks abort olema seaduslikult lubatud.

Eeltoodud kaks näidet on kahtlemata ebapiisavad, et teha justiistaktivismi kui nähtuse kohta terviklikke järeldusi. Küll on aga selge, et ühiskondlike muutuste taustal võib tekkida kohtul vajadus arvestada konkreetse juhtumi asjaolusid ja tõlgendada seadust varasemast sootuks erineval viisil. Võrdluseks võiks tuua paar näidet vastupidisest praktikast.

Kui kohus oleks üles näidanud justiitsaktivismi?

1872. aasta 1. novembril astus New Yorgi osariigis valmisjaoskonda Susan B. Anthony ja soovis end registreerida valijaks, kuigi naistel ei olnud valimisõigust. Naine registreeriti tema tungival nõudmisel valijaks, kuid valimistulemused vaidlustati. 1873. aastal toimunud protsessil määrati talle 100 dollarit trahvi. Kohus põhjendas otsust sellega, et kuigi USA konstitutsioon keelas valijate eristamist rassi või nahavärvi tõttu, puudusid seaduses viited soole. Alles 1929. aastal lisati USA konstitutsiooni säte, mis keelas valimisõiguse piiramist soolise kuuluvuse alusel.

1925. aastal toimus Tennessees Daytoni linnas palju kõmu tekitanud kohtuprotsess, kus kohtualuseks oli koolis lastele Darwini evolutsiooniteooriat tutvustanud õpetaja John Thomas Scopes. Tennessees kehtis nimelt seadus, mis keelas haridusasutustes õpetada teooriaid, mis eitavad piibli jumalikku loomislugu. Õpetajale määrati 100 dollarit trahvi ning alles 1967. aastal muudeti seadust.

1955. aastal sõitis mustanahaline Rosa Parks Alabama osariigis Montgomery linnas bussiga ja keeldus bussijuhi korraldusele vaatamata vabastamast istekohta valgele reisijale. Rosa Parks peeti kinni ja talle määrati kohtus karistuseks 10 dollarit trahvi. Parksi juhtum tõi Montgomerys kaasa ulatusliku busside boikoteerimise – nõuti rassilise eraldamise lõpetamist. Montgomery linn andis boikoteerijatele alla alles aasta hiljem.

Kõik kolm kirjeldatud lahendit tunduksid tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas mõeldamatud. Tekib küsimus, kas kohtud oleksid võinud otsustada teisiti. Võib-olla kõnelevad need näited meile sellest, et ühiskondlikud arusaamad muutuvad sageli kiiremini kui seadused. Kohtud tõlgendasid seadust sõna-sõnalt, kuid kas need lahendid tunduvad õiglased?

Eestis on kohtusüsteem pärast taasiseseisvumist saanud praktikat kujundada liialt lühikese aja jooksul, et teha laiaulatuslikke järeldusi selle kohta, kas või kui palju on kohtulahendid mõjutanud ühiskondlikke protsesse. Julgen siiski väita, et tuntav mõju on olemas ja ilma kohtupraktikata ei saaks seadusandlik võim toimida. Keegi pole praegu ilmselt võimeline hindama tagajärgi meie demokraatia arengule siis, kui kohtud oleksid otsuste tegemisel rangelt seotud ainult seadusandja sõna või eelnõude seletuskirjades märgituga.

Kohtute kontrollimisest

Meedias avaldatud ja riigikogu istungisaalis kõlanud sõnavõttudes on riigile või justiitsministrile ette heidetud vähest kontrolli kohtuvõimu üle. Keeruline on taas mõista, millist kontrolli silmas peetakse ning kuidas oleks seda võimalik ellu viia ilma põhiseaduse olulise muutmiseta. Kohtute sõltumatus kui üks võimude lahususe ja üksikisiku põhiõiguste tagatis ei ole suunatud kohtunike huvide kaitsmisele, vaid selle eesmärk on tagada ausa kohtupidamise võimalikkus ja seeläbi kaudselt demokraatliku riigikorra säilimine. Kohtusüsteemi ei ole demokraatlikus riigis võimalik kontrollida teisiti kui otsuste ja kohtuistungite avalikkuse kaudu ja läbi võimaluse vaidlustada kohtulahend kõrgemates kohtuastmetes.

Kahtlemata on ajaloost teada ja tänapäeva maailmas olemas riike, kus kohtud on täielikult riigi täitevvõimu kontrolli all ning kus kohtulahendid ei valmista riigivõimule ebameeldivaid üllatusi. Paraku on raske nimetada ühtegi demokraatlikku riiki, kus sellisel viisil toimitaks. Ma ei oska nimetada ka ühtegi diktatuuririiki, kus kohtusüsteem toimiks täitevvõimust täielikult sõltumatult, läbipaistvalt ja ausalt.

Meile lähima näitena võib meenutada revolutsiooniliste tribunalide ehk troikade loomist Nõukogude Venemaal, millega tehti algust juba 1917. aastal. 1937. aasta massirepressioonide ajaks oli troikade süsteem välja ehitatud «täiuslikkuseni» ning sellelt olid ära võetud kõik elemendid, mis vähegi võiksid meenutada sõltumatut kohtusüsteemi. Troikade koosseisu ei kuulunud kohtunikud, vaid NKVD uurijad ja prokurörid. Protsessid toimusid suletud uste taga ja sageli kohtualuste selja taga. Puudusid kaitsjad, kuid troikadel oli õigus määrata surmanuhtlusi. Otsuseid edasi kaevata ei saanud. Troikade tegevus oli täielikult täitevvõimu kontrolli all ja teostas selle eesmärke.

Samas soovis võim ka kõige hullematel terroriaastatel jätta avalikkuse ja välismaailma ees muljet legitiimsusest. Aastatel 1935–1938 toimus Moskvas kolm suurt näidisprotsessi, kus mõisteti süüdi 54 inimest, teiste seas endised revolutsionäärid Karl Radek, Nikolai Buhharin ja Aleksei Rõkov. Edvard Radzinski teoses «Stalin» kirjeldab üks kohalviibinu, kuidas Stalin jälgis isiklikult protsesside kulgemist saalis kardinate taga. Saal oli täidetud erariietes NKVD agentidega, kelle rolliks oli etendada rahvast ning summutada nördimuskisaga iga kõrvalekalle etteantud stsenaariumist. Raske on ette kujutada veel rangemat täitevvõimu kontrolli kohtusüsteemi tegevuse üle. Kohtuprotsesside tulemused ei vaja ilmselt meenutamist.

Eeltoodud näide tundub olevat äärmuslik, kuid teatud iseloomulike detailide poolest meelespidamiseks oluline. Ei ole võimalik arvata, et demokraatlikus riigis saaks olemas olla pooltest ja riigist sõltumatu kohus, keda täitevvõim pidevalt kontrollib.

Kohtunik ei saa kohtuasjade lahendamisel valida, millist asja ta lahendab, millised on vaidluse pooled ja milliseid argumente nad kohtule esitavad. Kohtuniku rolliks on lahendada vaidlus viisil, kus otsuse langetamisel puudub väline, sealhulgas poliitiline surve, sest ainult sellisel viisil on võimalik tagada lahendi objektiivsus. Ma ei üritagi väita, et kõik Eesti kohtute lahendid on alati õnnestunud argumentatsioonilt või õiguslikelt põhjendustelt. Kohtulahendite argumentidega on võimalik vaielda ning avalik debatt mistahes väärtuste või arusaamade üle on tervitatav. Küll aga ei peaks kohtulahendis sisalduvate argumentidega mittenõustumine kaasa tooma rünnet kohtunike või kohtusüsteemi vastu. Kohtunik ei saaks lahendi tegemisel olla erapooletu, kui ta peaks pidevalt arvestama lahendis pettunud poole isikliku ründe või täitevvõimu survega.

Argumentum ad hominem

See juristide kasutatav ladinakeelne väljend tähistab argumenti, mis on vaidluses suunatud oponendi vastu isiklikult ega vasta oponendi sisulisele argumendile. Vaidluses tuleb sellist argumenti käsitleda loogikaveana.

Demokraatlikus ühiskonnas, kus on tagatud sõnavabadus ja puuduvad piirangud, mis takistaksid avalikult vaielda selle üle, kas ühe või teise kohtulahendi argumentatsioon on asjakohane, muudab kohtunikele suunatud argumentum ad hominem’i alla kuuluvate väidete esitamine nõutuks. Kogemust kasutades julgen öelda, et selliste argumentide esiletoomine tähendab sisuliste väidete puudumist ja sisulise arutelu lõppu.

Olen püüdnud kirjeldada, kui mitmetahuline ja keeruline mõiste on justiitsaktivism. Ometi põhistatakse Eesti kohtusüsteemi üle kontrolli kehtestamise vajadust väidetava ülemäärase justiitsaktivismiga.

Enamikul Eesti kohtulahenditest ei ole justiitsaktivismiga mingit seost – kohus langetab otsuseid, tõlgendades ja kohaldades kehtivat seadust ning hinnates asjas kogutud tõendeid. Nii ei ole lahenditel, millele viidates mõni poliitiline jõud on hakanud rääkima justiitsaktivismist, tegelikult selle nähtusega vähimatki puutumust. Mitte iga lahend, mis mõnele poliitilisele jõule või menetluse poolele tundub ebameeldiv või arusaamatu, ei ole justiitsaktivism. Ainult ühest kellegi maailmavaate või poliitilise agendaga vastuollu minevast kohtulahendist ei saa veel teha järeldust, et Eesti kohtusüsteem vajab äärmuslikku reformimist.

Kui keegi soovib justiitsaktivismi kaardile tuginedes seada kohtute üle sisse täitevvõimu kontrolli, tasuks pigem hakata mõtlema, millist eesmärki tegelikult saavutada soovitakse.