Ahto Lobjakas teenetemärkide jagamisest: presidendil peaks paremat teha olema

Ahto Lobjakas Foto: Eero Vabamägi

President Kersti Kaljulaid jagas taas vabariigi aastapäeva eel riigi teenetemärke. Kolumnist Ahto Lobjakas leiab, et see ei ole ikkagi riigipea ülesanne otsustada, kes väärib au.

Saades teada, et talle on määratud Prantsusmaa kõrgeim riiklik tunnustus, Auleegioni orden, keeldus Thomas Piketty sellest sõnadega: «Ma ei arva, et oleks valitsuse ülesanne otsustada selle üle, kes väärib au.»

Piketty esindab oma eksalteeritud autundega väljapaistvat traditsiooni. Prantsusmaal on kaasajal kõrgeimast riigitunnustusest keeldunud Claude Monet, Simone de Bevoir ja Jean-Paul Sartre. Suurbritannias läheb kuninglikust aust keeldumine tagasi aastasse 1654, mil Oliver Cromwell keeldus kroonist. Uuema aja sümboolsemat laadi tunnustustest on post factum loobunud John Lennon ja Rabindranath Tagore.

Paradoksaalselt peaksid riigi tunnustuse pälvima just need, kes suudavad sellest keelduda.

Viimaste (ja paljude teiste) motivatsiooni on süvitsi selgitanud Jean-Paul Sartre, kes 1964. aastal keeldus ka Nobeli kirjanduspreemiast. Kirjanik saab vaid võtta seisukohti, mis on enda omad, kirjutas Sartre Nobeli komiteele viisakalt. Ta saab kasutada vaid omi sõnu. «Kirjanik ei tohi seetõttu lubada enda tegemist institutsiooniks» kellegi või millegi esindajaks. Öeldu kehtib paljude elualade kohta kirjanduse kõrval. Eestis saab Sartre'ist ainsana lõpuni aru vast vaid Tõnu Õnnepalu, kes loobus riigi kirjanikupalgast.

Paradoksaalselt peaksid riigi tunnustuse pälvima just need, kes suudavad sellest keelduda. Sest teiste jaoks, soovivad nad või mitte, satuvad nad millegi suurema embusse, kus end lõpuni hästi saavad tunda vaid edevad, teiste validatsiooni ja sulgede vajajad. Embaja ise – riik juhtivate poliitikute ja ametnike isikutes – saab vastu killukese autasustatava oma pea või kätega teenitud kuulsusest. Nagu märkis The New York Timesi kolumnist 2015. aastal Piketty kohta: Auleegioni talle pakkunud president François Hollande soovis jagada Piketty kuulsust. Piketty seda ei soovinud.

Siin jõuamegi sinna, kuhu on koer maetud. Eestis otsustab Eesti inimeste auväärsuse üle president käputäie nõunikega. Nende motivatsioon on kombinatsioon soovist ära teha see, milleta ei saa (ei saa ju jätta õigel hetkel kõrgeima tunnustuseta näiteks Arvo Pärti); vajadusest teha ära see, mis on endale kasulik (tervitada tuleb valitud poliitikuid ja ettevõtjaid); ning heast meelest tunnustada seda, mis on endale meeldiv (ikkagi ameti privileeg).

Kindlasti ongi enamik teenetemärkide saajaist auväärsed inimesed. Nende peotuju ei taha keegi rikkuda. Aga mööduvgi pilk teenetemärkide saajaile ütleb, et nad on meekiht tõrvatilkadele ruumi leidmiseks.

Kõike seda tehes reastatakse Eesti inimesi millegi muu kui auväärsuse järgi. Mingi õigustus oleks teenetemärkidel, kui nad otsustataks mingit sorti rahvahääletusega – kuid poliitilise suva asendamine enamuse maitsega ei muudaks süsteemi põhimõttelisel moel.

Kindlasti ongi enamik teenetemärkide saajaist auväärsed inimesed. Nende peotuju ei taha keegi rikkuda. Aga mööduvgi pilk teenetemärkide saajaile ütleb, et nad on meekiht tõrvatilkadele ruumi leidmiseks. Nii tervitab president Kersti Kaljulaid kõige sügavama kummardusega poliitikuid. Eiki Nestor on kindlasti inimesena auväärne. Poliitikuna hoolitses ta selle eest, et tuua presidendivalimised välja tupikseisust. Manööver oli keeruline, kuid edukas, jänesena kübarast tõusis areenile Kersti Kaljulaid. See on ka põhjus, miks Nestor oleks pidanud sellel ringil tunnustuseta jääma. Mart Nuti auvääristamine samal tasemel Nestoriga on lihtsalt IRLi taustaga presidendi ja presidendi kantselei poliitiline kapriis.

Kui poliitikud võiksid nendest sõltuva riigi tähtsaima ametniku poolt üldse austamata jääda, on oma loogika riigiteenistujate autasustamises. Siin on teenitult väärikal kohal Eesti ELi eesistumise edukad tüürijad (kuid küsimärgiks on selles nimestikus riigi eelmine «esimene poeg», kelle kiirel ja mugaval karjääril lasub patronaaži vari).

Pole parata, on aja märk, et riik tahab endale nii palju kodanike au kui võimalik – ning ennast teha selle au jaotajaks. Aja märk on seegi, et poliitiline suva, tõustes kõrgemale isiklikest motiividest, auvääristab seda, mida veel veerand sajandit tagasi oleks kirjeldatud ideoloogilise kindlusena.

Tsiteerides Pikettyt: «Presidendil peaks paremat teha olema.»