• 2018.-2024. aasta valitsemisperiood ei pruugi jääda Vladimir Putinile viimaseks.
  • Suur osa venemaalasi ei taha vabatahtlikult keerata selga putinismile.
  • Kremli ees seisab ülesanne kujundada ümber Vene parteisüsteem.
  • Venemaa ei kujune sõjalises mõttes ohtlikuks.

Vladimir Putin.

FOTO: SCANPIX

Venemaa politoloog, Moskva Carnegie keskuse programmi «Venemaa sisepoliitika ja poliitilised institutsioonid» juht Andrei Kolesnikov rääkis venekeelsele Postimehele, mille poolest erineb Aleksei Navalnõi Boriss Jeltsinist, kas Ksenija Sobtšak on Kremli agent, millise sihiga seadsid kommunistid üles uue kandidaadi Pavel Grudinini ja mida tõotavad Venemaa valimised kaasa tuua Euroopa Liidule ja Balti riikidele.

Keskvalimiskomisjon on lõpetanud kandidatuuri ülesseadnud isikute dokumentide vastuvõtmise. Nende seas on ka Venemaa praegune president Vladimir Putin. Millised muutused ootavad maad ees tema järjekordse valimisvõidu puhul ja kas neid üldse tuleb?

Sõltub sellest, mida muutuste all silmas pidada. Neid tuleb, sest vaieldamatult seisab ees kaadrimuudatusi valitsuses ja juhtkonnas. Võib-olla tehakse väiksemaid korrektuure majanduspoliitikas, aga fundamentaalseid muutusi selle režiimi ajal, seni, kuni valitseb Putin (režiim aga ongi ääretult tugevalt isikustatud, Putin on selle kehastus), ei tule.

Arvan, et 2018.-2024. aasta valitsemisperiood ei pruugi jääda Putinile viimaseks ja tema režiim kestab edasi ka pärast seda.

Ma ei usu mingisugusse demokratiseerimisse ja liberaliseerimisse. Sel kujul, nagu see autoritaarne režiim on kujunenud ja millises suunas see areneb, ei paku see mingeid samme tagasi demokratiseerimise näol. Isegi kui leiame sula tunnusmärke, ei tähenda see, et režiim hakkab fundamentaalselt muutuma.

Andrei Kolesnikov.

FOTO: www.svoboda.org

Kellel parteilistest kandidaatidest on peale traditsiooniliste Venemaa Liberaaldemokraatliku Partei (VLDP), Venemaa Föderatsiooni Kommunistliku Partei (VFKP) ja Jabloko esindajate šansse registreeritud saada?

Usun, et registreeritud saavad need, kellel on ette nähtud registreeritud saada. Arvan, et suhteliselt uutest tegelastest registreeritakse ära Pavel Grudinin kui kompartei esindaja ja Ksenija Sobtšak kui sõltumatu kandidaat, kes üritab tuua poliitilisse ruumi liberaalseid ideid, aga vaieldamatult osaliselt võimude nõusolekul. Kõik muu ei paku üldse huvi. Eraldi jutt, see kõige tõsisem, käib just nende kahe kandidaadi kohta: Sobtšak ja Grudinin.

Aleksei Navalnõid keelduti registreerimast seoses süüdimõistmisega kohtus. Opositsionäär kinnitab, et põhiseadus piirab ainult nende valimisõigust, kes viibivad vanglas, Navalnõile määrati aga tingimisi karistus. Ent ikkagi lükkas ülemkohus tema kaebuse valimistele mittelubamise asjus tagasi. Mida teie arvates Navalnõi nüüd ette võtab? Milline on tema ideede toetus venemaalaste seas?

Alustan tollest juriidilisest kokkupõrkest. Siin peitub tõsine probleem, mis on seotud sellega, et Venemaa Föderatsiooni põhiseadus on otsese mõjuga seadus. Seaduste hierarhias seisab põhiseadus kõige kõrgemal. Seepärast on õiguslikus plaanis Navalnõil täielik õigus kinnitada, et just temal on õigus.

Teiselt poolt on põhiseaduses kirja pandud, et valimiste korraldamise üksikasjad sätestatakse konkreetsetes seadustes, kuid nondes seadustes on asjad pisut teisiti kirja pandud.

Lisaks väidab konstitutsioonikohus, kellel ju ikkagi on õigus tõlgendada põhiseadust, et jutt ei käi ainult isikutest, kes viibivad füüsiliselt kinnipidamiskohas. Konstitutsioonikohus võttis selles asjus otsuse vastu juba 2013. aastal. Ei ole välistatud, et juba toona otsustati nii Navalnõid silmas pidades. Antud juhul töötab kogu riigimasin ainiti tema vastu.

Navalnõi ise on samuti huvitav nähtus. Temast ei ole seni saanud ja võib-olla ei saagi kogu Venemaa ühtse opositsiooni ühtset juhti. Ta ei ole kerkinud kõigi maa poliitiliste jõudude etteotsa.

Kui kõneleme Nõukogude Liidust, meenub meile Boriss Jeltsin, ta tõepoolest kerkis kogu maa etteotsa. Ta oli ainuke opositsioonikandidaat just seepärast, et valitsesid just sellised ajaloolised olud. See opositsioonikandidaat tuli välja sõnumiga, mida mõistsid kõik: «Me pöörame selja kommunismile.»

Boriss Jeltsin.

FOTO: Scanpix

Praegu on aga täiesti teistsugused olud: suur osa venemaalasi ei taha vabatahtlikult keerata selga putinismile. Tookord oli aga vastupidi: suur osa Nõukogude kodanikest tahtis pääseda Nõukogude süsteemist. Inimesed üldiselt toetavad täielikult Putinit.

Opositsiooni kuulub hulk üsna erinevate vaadetega aktiivseid tegelasi. Mõnele neist ei meeldi Navalnõi kohe sugugi, enamasti eelkõige populismi ja osaliselt natsionalismi pärast. Aga ikkagi on ta meie opositsiooni esindajate seas kõige populaarsem liider.

Navalnõil on väljavaateid, aga need on seotud üheainsa asjaoluga: kui ta vaid teoreetiliselt kaotaks illegaalse poliitiku staatuse, hakkaks ta kiiresti toetust koguma.

Meie valijad on väga konservatiivsed ning kalduvad valima legaalseid poliitikuid, neid, keda on lubatud. Kui sellist laadi poliitikut lubataks, koguks ta kui värske nägu, kui inimene, kes seab oma programmi keskmesse võitluse korruptsiooniga ja muud igati mõistlikud poliitilised ja majanduslikud sõnumid, väga kiiresti toetajaid juurde.

Navalnõil on juba praegu valijaskonna seas suhteliselt suur toetus. Ta on otse terve rühma ametlike poliitikute taga: sisuliselt on tema reiting võrdne Gennadi Zjuganovi omaga.

Kuidas see reiting arvudes väljendub?

Ma ei ole vaadanud viimaseid andmeid, aga nii palju, kui tean, siis on Zjuganovi-Navalnõi reiting kaks-kolm protsenti häältest. Žirinovski reiting on õige pisut kõrgem.

Võimalik, et valimiste ajal näeb kõik pisut teisiti välja, seal on ju lisaks veel Sobtšak ja Grudinin.

Aga on selgelt näha, et isegi sisuliselt keelatud poliitikuna, kriminaalkurjategijana, keda ametiisikud isegi nimepidi ei maini, on Navalnõi ometi suutnud need kaks-kolm protsenti kokku saada (mis Moskvas on tähendanud umbes viis protsenti). Tal on väljavaateid. Iseasi, et väga paljus sõltub see sellest, kas ta pannakse vangi või mitte, kas jäetakse vabadusse või mitte, kas hakatakse taga kiusama või mitte.

Siin on terve hulk nüansse, millest sõltub Navalnõi tulevik.

Navalnõi kutsub poolehoidjaid presidendivalimisi boikottima. Kui tõhus võib tema üleskutse olla, eriti kui arvestada, et 50 protsendi osaluslävend tühistati juba 2006. aastal?

Putin saab legitiimselt presidendiks igasuguse valimistulemuse korral, rääkimata juba sellest, et osalusprotsent tuleb küllaltki kõrge, sest meie inimestel on kombeks täita valimisrituaale ja pidada ennast ülal seadusekuulelike kodanikena. Mõni ka tõepoolest toetab Putinit. Arvan, et tema legitiimsus ei satu kuidagi kahtluse alla, isegi siis mitte, kui osalusprotsent peaks jääma madalaks või poolthäälte protsent kujunema mitte liiga kõrgeks. Kui ka tema poolt hääletab alla 50 protsendi, on ta ometi juriidiliselt legitiimne president.

Aleksei Navalnõi.

FOTO: Scanpix

Boikotitaktika häirib mind kui kodanikku mõnevõrra põhjusel, et on olemas valimisinstrument. Kui instrument on olemas, ei tasu seda jätta roostetama. Varem või hiljem ilmutab see instrument enda häid külgi. Siis, kui me läheme jälle autokraatialt üle pehmemale demokraatlikule režiimile.

Teiselt poolt aga, kui demokraatlike, liberaalsete veendumustega inimene vaatab seda menüüd, mida talle pakutakse, seisab tema ees keeruline valik.

Mõni ei taha hääletada Sobtšaki poolt, sest ta on «kõrgseltskonna tüdruk» ja kahtlustatakse, et ta on Kremli seatud sööt. Mõnda on ära tüüdanud hääletada ühed valimised teiste järel aina Javlinski poolt, mis ei anna mingit tulemust, sest ta kogub aina vähem protsente. Kelle poolt veel hääletada, on täiesti selgusetu. Hääletada mingi Grudinini poolt ainult seepärast, et ta ei ole Putin, on ka kahtlasevõitu strateegia.

Sisuliselt on iga strateegia demokraatlike veendumustega inimesele kahjulik. Kahjulik on ka boikott. Ausalt öeldes ei ole mina kui kodanik veel otsustanud, mida neil valimistel teha. Kõik lahendused on halvad. Üks neist on valima mitte minna. See ei ole otsene boikott, ei ole Navalnõi idee toetamine – see on reaalse valiku puudumine.

Erinevalt Navalnõist kiitis valimiskomisjon veel ühe opositsioonikandidaadi Sobtšaki osalemise valimistel heaks. Paljud süüdistavad Sobtšakki sidemeis Kremliga ja peavad tema kandidatuuri katseks suurendada valimiste osalusprotsenti. Kui õigustatud need süüdistused on?

Kui Sobtšakki ei oleks olnud, oleks tulnud ta välja mõelda. Kui ta välja mõeldi, siis õigesti tehti. Sest see on viis, kuidas maastikku pisut elavdada, viia venemaalaste teadvusse fakt, nagu oleks lausa konkurents olemas. Liberaalsetele valijatele on see viis kuulda seda, mida nad tahavad kuulda. Kaotusevaba on see olukord ainult Kremlile. Sest ühelt poolt saavad nad pisikese konkurentsi ja natuke rohkem liberaalsete vaadetega inimesi valimisjaoskondadesse.

Kesnija Sobtšak.

FOTO: Scanpix

Samal ajal on Sobtšakil väga kõrge antireiting. Kui niisugune inimene käib välja liberaalseid ideid, siis mõne silmis diskrediteerib neid ideid juba puhtalt asjaolu, et just tema neid välja käib. See on jällegi Kremlile win-win olukord.

Mis puudutab kuuldusi, siis neid on väga erinevaid. Kõige põhjal otsustades ei palunud tal osaleda mitte Kreml ise, vaid Kremli-meelsed oligarhid, mis põhimõtteliselt on muidugi üks ja sama. Nii et sisuliselt võttis ta vastu võimude suunatud pakkumise. Võttis vastu muidugi isiklikel kaalutlustel. Ta tahab saada poliitikuks, võib-olla soovib päris siiralt parandada olukorda riigis. Inimesel võivad ju ometi sellised motiivid olla. Aga praegu on siiski nii, et ta on pooleldi tehislik kandidaat.

Veel üks uus nägu presidendivalimistel on VFKP kandidaat, Lenini-nimelise sovhoosi omanik Pavel Grudinin. Tema on toonud oma sovhoosi näiteks, kuidas peab funktsioneerima edukas sotsialistlik riik. Millised on tema väljavaated?

Ta on mingis mõttes Sobtšakiga sarnane kandidaat. Sest ka tema on administratsiooniga kooskõlastatud.

Vaeti küsimust: kas panna välja Zjuganov või mitte, kas ta pole mitte juba liiga vana, kas talle ei peaks hakkama vahetust ette valmistama. Vasakpoolset patriootlikku valijaskonda ei tule neile valimistele meelitada mitte kõiki ära tüüdanud Zjuganovi, vaid kellegi uue ja karismaatilisega. Iseasi, et teda tõepoolest toetavad laiad vasakpatriootlikud jõud.

Kõige põhjal otsustades on Grudinin hea juht. Ta ei räägi midagi, mis ärritaks võimu. Ainuke asi, mida ta räägib, on populistlikud fraasid, mida ei saaks realiseerida ühegi võimu ajal, sest need on, kui aus olla, lihtsalt rumalad. Teadlikult rumalad. Inimene, kes on üles ehitanud korraliku ettevõtte, kõneleb totaalsest natsionaliseerimisest, teades, et see on rumalus, et see tähendab majanduses tõhususe kadu. Venemaa majanduses on nagunii riiki liiga palju.

Üldiselt on Grudinin, kust ka ei vaataks, igast küljest Kremlile meelepärane. Ta tõmbab kaasa vasakpoolsed valijad, imiteerib konkurentsi, on uus värske nägu. Mulle tundub lausa, et ta võib koguda kahekohalise protsendi jagu hääli. Omaette teema on see, kas Grudininist saab kompartei juht.

Mees kommunistide korraldatud meeleavaldusel Moskvas, käes Pavel Grudinini kandidatuuri propageeriv plakat.

FOTO: Scanpix

Järgmise tsükli ajal seisab Kremli ees tõsine ülesanne kujundada ümber parteisüsteem või täpsemalt see, mida Kreml nimetab parteisüsteemiks.

Ühtne Venemaa on muutunud täiesti amorfseks, ei sarnane enam sugugi parteiga. Kommunistid ilma Zjuganovita on samuti üks arusaamatu kooslus. Üldiselt on vaja mingit uut liidrit, on tarvis uute loosungitega jälle koondada kogu see vasakpatriootlik valijaskond. Žirinovski parteiga on samuti vaja midagi ette võtta. Neil ei ole parteisüsteemi kui sellist. Nii et siin tekib seoses Grudininiga selline mitme teguriga ülesaanne. Ja mitte ainult neil valimistel.

Milline on teie arvates Venemaa presidendivalimiste tulemus?

Loomulikult Putini võit tulemusega, mis üldiselt sarnaneb varasematega. Ta saab just nii palju hääli, 50-60-70 protsenti. Osalusprotsent tuleb kõrge. Putini võit on juriidiliselt legitiimne. Loomulikult seavad tema legitiimsuse kahtluse alla lääs ja opositsioon.

Teise koha saavutab Žirinovski: ta on Zjuganovist natuke lustlikum, ta on harjumuspärane, ta on Putini tuletis. Talle järgneb, ma usun, ikkagi Grudinin. Värske näona ja vasakpoolse näona suudab ta küllap kolmandaks tulla.

Keegi ei oska kuidagi isegi pakkuda, kuidas hääletatakse Sobtšaki poolt. Leidub fantastilisi prognoose, nagu võiks ta koguda kaheksa kuni kümme protsenti häältest. Mõned väidavad, et ta kogub alla ühe protsendi. Küsitlused näitavad, et ta kõigub seal ühe protsendi kandis, aga see ei tähenda kaugeltki, et ta ei võiks teha järsku hüpet ja et see ei tule just liberaalse valijaskonna mobiliseerimise arvel, mis võib viia tema näitaja kahe-kolme protsendi peale.

Kas valimiste järel võib muutuda Venemaa välispoliitiline kurss?

Seda ma ei usu. Ei muutu ka sisepoliitiline, majanduslik ega üldse mingi kurss. See on see, millest ma alustasin: režiim ei ole suuteline ennast tõsiselt korrigeerima ega muutma. See ei muutu. Pealegi peitub selle režiimi jõud suurriigi kuvandis, aga suurriik on enamuse ja putinliku eliidi arusaamises riik, mida esijoones määratleb vaenulik suhe läänega. Globaalses mõttes välispoliitiline kurss ei muutu. See jääb endiseks. Võimalikud on mingid diplomaatilised nihked, järeleandmised. Aga üldiselt seisab ees kestev lõputu tupik ilma vähimagi tõsisema muutuseta.

Mida tõotab Vladimir Putini neljas ametiaeg kaasa tuua Euroopa Liidule ja eriti Balti riikidele?

Arvan, et tasub oodata loiu, ebaselge poliitika jätkumist, millel puudub igasugune strateegia, õigupoolest isegi taktika ja mis käib rütmis aktsioon-reaktsioon. Lääs ütleb midagi, meie vastame. Lääs teeb midagi, meie üritame leida sümmeetrilise vastuse. Kardan, et selles režiimis kestab asi veel päris kaua. Ma ei oska isegi ette kujutada, mis võiks seda olukorda muuta. Ma ei näe ühtegi vihjet mingile muutusele. Inertsistsenaarium on kõige usutavam.

Inimesed vaatavad televiisorist otseülekannet Vladimir Putini esinemisest.

FOTO: Scanpix

Ma ei arva, et režiim radikaliseerub nii palju, et kujuneb sõjalises mõttes ohtlikuks. Jah, läänes leidub mingeid väga üle paisutatud arusaamu Venemaa sõjalisest võimsusest. See võimsus on muidugi täitsa olemas. Tõepoolest, viiakse ellu ka ümberrelvastumise programmi. Kuid on olemas ka lääneriikide sõjaline koondvõimsus. Ja loomulikult oleks hullumeelsus hakata pidama hübriidsõja asemel pärissõda. Kes siis see lääs ka ei oleks: Balti riigid, Skandinaavia riigid või Ida-Euroopa. See on liiga kulukas majanduslikus ja maine mõttes. Ehkki Venemaa maine on juba viimastel aastatel väga rängalt rikutud, aga ikkagi, mingid maine jäänused on veel alles.

Seni on Putini huvides see, et sõda ei ole avalik ja otsene. Tema huvides ei ole rünnata Balti riike. Selleks ei ole ühtegi ratsionaalset ega isegi irratsionaalset motiivi. Motiiv, mida Venemaa propaganda alati ära kasutab – Balti riikide venekeelse elanikkonna kaitsmine –, on täielik jama. Mitte kedagi ei huvita mingi Balti riigi venekeelne elanikkond. Neile on see sügavalt ükstaskõik. Neid huvitab enda püsimine võimul. Ja see motiveeribki kogu nende tegevust.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane