/nginx/o/2018/02/03/7540429t1he5c8.jpg)
Vaatasin telesaadet «Suud puhtaks», kus oli arutluse all haridusministeeriumi eelnõu, mis tahab anda õpetajale senisest rohkem õigusi õpilaste füüsiliseks kontrollimiseks. Paljud saates osalenud leidsid, et õpetajale pole seaduse tuge vaja, kirjutab haridussotsioloog Jüri Ginter Õpetajate Lehes.
Eestis on korduvalt soovitud kehtestada koolidele sarnased reeglid teiste arenenud riikidega, kuid alati on see põrkunud õpetajate ja koolijuhtide vastuseisule. Osa põhjuseid tuleb välja õpetajate jutust. Need õpetajad on kindlad oma võimekuses ja arvavad, et ei vaja mingeid õiguslikke vahendeid.
Olen neile teinud ettepaneku minna tööle Maarjamaa hariduskolleegiumi jm, kus tuleb tegelda probleemsete õpilastega. Miskipärast töötavad nad aga edasi koolides, kuhu saavad valida endale sobivad õpilased. Teistel on negatiivsed kogemused oma koolipõlvest ja nad kardavad, et õpetajad hakkavad täiendavalt saadud õigusi kuritarvitama.
Olen ise koolis praktikajuhendajana näinud, kuidas praktikante juhendavad õpetajad korra loomiseks käsi kasutavad. Ilmselt on see nii tavapärane, et ei häbeneta isegi külalist ülikoolist.
Varjatud põhjusi võib olla rohkemgi. Ei taheta avalikult tunnistada, et ei saada õpilastega hakkama. Ei soovita hakata kasutatud mõjutusvahenditest aru andma (seda näeb ette seadus), sest see on täiendav töö ja samas avalik tunnistus, et mõjutusvahenditeta ei saadud hakkama. Samas olen ise koolis praktikajuhendajana näinud, kuidas praktikante juhendavad õpetajad korra loomiseks käsi kasutavad. Ilmselt on see nii tavapärane, et ei häbeneta isegi külalist ülikoolist.
Kuna koolid konkureerivad omavahel, siis ei soovita tunnistada situatsioone, mille lahendamiseks on vaja täiendavaid õiguslikke vahendeid. Ei ole välistatud, et põhjuseks on mõjutusvahendite kuritarvitamine politseinike poolt, mille tõttu neil vahenditel on negatiivne maine ja nendega ei soovita õpetajate mainet määrida.
Eesti õigussüsteemi eripära on, et inimese õigusi võib piirata ainult seadustega, samas kui enamikus riikides võib selliseid reegleid kokku leppida kooli kodukorraga. Seadus aga annab vaid võimalused ning iga kool võib ise otsustada, milliseid võimalusi ja kuidas ta kasutab. Nii otsustasime Kaagvere kooli hoolekogus, et ei hakka rikkumisi toime pannud õpilaste käitumist arutama, kuigi sel ajal kehtinud PGS andis selleks võimaluse.
Üks õpetaja on ka Eesti koolis juba maha lastud ning väiksemaid õigusrikkumisi on samuti juhtunud, seega ei saa jääda lootma üksnes pedagoogilisele meisterlikkusele.
Koolides, mis saavad valida, milliseid õpilasi nad õpetavad, ei tekigi suure tõenäosusega vajadust jõudu kasutada. Olen nõus, et üldjuhul ei lähe seda vaja ka nn tavakoolis. Selliseid probleemseid õpilasi (väljapanemata diagnoosiga, vaimse häirega vms) on vähem kui üks tuhandest. Igasse kooli neid ei jätku. Samas on neid siiski sadakond ning koolidele ja õpetajatele, kes nendega kokku puutuvad, tuleb anda täiendav võimalus.
Olen nõus, et põhiline muudatus peab olema suhtumises –, st kool ei valmista ette riigieksamiteks, vaid on sotsialiseerumise keskus –, kuid mingeid meetmeid on vaja ka üleminekuperioodil. Need meetmed on teistes riikides olemas ning ainult Eesti õpetajatelt eeldatakse võimatut (suurtes klassides pingelise õppekavaga riigieksamiteks valmistudes tuleb arvestada ka iga õpilase eripära, sh perekondlike probleemidega). Üks õpetaja on ka Eesti koolis juba maha lastud ning väiksemaid õigusrikkumisi on samuti juhtunud, seega ei saa jääda lootma üksnes pedagoogilisele meisterlikkusele.
«Põhjus on ikka selles, et koolis ei suudeta õpilasi distsiplineerida.»
Tegelikult ei ole õpilaste käitumisprobleemide põhjused koolis, vaid kodus ja lähisuhetes. Seega süüdistatakse õpetajaid ebaõiglaselt ja seatakse neile ootusi, mida ei ole võimalik täita.
«Hea sõbraliku distsipliini saab kehtestada mõne kuuga.»
See pole päris eksiarvamus, kuid eeldab, et klassis ei toimu muutusi ja õpilaste kodudes ei ole probleeme. Mõjutusvahendite kasutamise võimalusi on aga vaja perioodiks, mil sõbralikku distsipliini kehtestatakse.
«Distsipliini saab kujundada hinnetega. Kui õpilane rikub korda, saab ta halva hinde ja seda pole võimalik parandada.»
See on väga levinud praktika Eesti koolides. Tegelikult on parim distsipliini saavutamise võte sisukas ja põnev õppimine koos kaaslaste ja õpetajatega, kusjuures eesmärk ei ole hinnete saamine, vaid oskuste ja teadmiste omandamine.
«Mina ei ole sellises situatsioonis olnud, seepärast pole neid mõjutuvahendeid vaja.»
Hälbiv käitumine on õnneks erand, kuid kuigi selliseid õpilasi on vähem kui üks tuhandest, on neid kokku siiski sadakond.
«Normaalse lapsega pole mõjutusvahendeid vaja.»
See võib isegi õige olla, kuid kahjuks pole kõik lapsed normaalsed ning kaasava haridusega selliste laste osakaal pigem tõuseb.