:format(webp)/nginx/o/2018/01/28/7524519t1h574b.jpg)
Poola senat kiitis heaks seaduseelnõu, mis keelab natside Poolas asunud surmalaagrite nimetamise Poola laagriteks. Ühtlasi keelab seaduseelnõu poolakate süüdistamise holokaustis osalemises. Karistuseks on rahatrahv või kuni kolmeaastane vangistus.
Juhtkiri: ajaloo valu (8)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelnõult on puudu veel president Andrzej Duda allkiri, kuid pole kahtlustki, et see tuleb. «Me ei saa mingil juhul taganeda. Meil on õigus kaitsta ajaloolist tõde,» ütles president. See tähendab, et seaduse jõustumise korral saaks hakata holokaustiohvreid süüdi mõistma, kui nad peaksid oma tunnistustes kuritegudest rääkides näiteks poolakaid mainima.
Iisraeli arvates proovib Poola tõde moonutada, ajalugu ümber kirjutada ja sõnavabadust piirata. Ka USA jagab Iisraeli seisukohti. Poola on aga seda meelt, et nemad olid natsiterrori ohvrid ning neid süüdistatakse alusetult Natsi-Saksamaa kuritegudes.
Surmalaagrid ei ole ainuke asi, mis on Poolal Teise maailmasõjaga seoses hinge peal. Eelmise aasta suvel tõstatas Poola valitseva parempoolse erakonna Seadus ja Õigus (PiS) liider Jarosław Kaczyński näiteks küsimuse, kas Saksamaa peaks Poolale Teises maailmasõjas tekitatud kahjude eest nüüd, seitsekümmend aastat hiljem reparatsioone maksma. 1953. aastal langetas Poola otsuse edasisest reparatsioonide nõudmisest loobuda, kuid PiSi valitsuse sõnul oli kokkulepe õigustühine, sest see sõlmiti Nõukogude Liidu diktaadi all.
Ka Ukrainal ja Poolal on tänapäevani üks Teise maailmasõja aegne kana kitkuda. Poola ajaloolaste andmetel tappis Ukraina Ülestõusuarmee (UPA) 1943–1945 natside okupeeritud Volõõnias, mis enne 1939. aastat kuulus Poolale, kuid praegu Ukrainale, rohkem kui 60 000 poolakat. Ukraina uurijad toovad aga välja, et Volõõnia veresauna provotseeris Poola armee tegevus UPA vastu ning poolakadki hävitasid ukraina tsiviilelanikke, kuigi vähem. Kõige suuremaid vaidlusi on tekitanud aga see, milliseid termineid Poola-Ukraina sõja puhul kasutada – oli see genotsiid, etniline puhastamine või hoopis midagi muud.
Võistlemine selles, millise rahva kannatused on olnud minevikus rängimad, ei anna mingit tulemust. Empaatiavõime ja austus teiste tragöödiate suhtes on see, mis peaks rahvaid siduma. Vastupidi käitudes kaotame moraalse õiguse nõuda, et teised meid puudutavaid tragöödiaid mõistaksid ja meie läbielamisi austaksid.
Minevikus elamine ja selle jõuga ümber trükkimine ei muuda kellegi elu paremaks ega õnnelikumaks, ka poolakaid ei aita see edasi. Lõpuks peab laskma ajaliival lihtsalt settida. Seaduse jõuga mingi sõnade kombinatsiooni keelamine on tänapäeva maailmas lootusetu, sest info ei tunne piire. Küll aga seadused, mida tõestas ilmekalt Kaur Kenderi kohtuasi.