Tõnis Oja: pensionärid poliitikute pantvangiks

Tõnis Oja. Foto: Postimees

Sellest aastast kehtima hakanud maksusüsteem ja valitsuserakondade edasised kavatsused pensionide suhtes näitavad selgesti, et eesmärgiks on panna valdav osa pensionäride sissetulekutest sõltuma poliitikute armust.

Uus tulumaksukord on imelik segu proportsionaalsest ja astmelisest tulumaksust. Kõige madalama sissetulekuga inimestele, kelle sissetulekud jäävad alla 1200 euro kuus, kehtib proportsionaalne tulumaks maksuvaba miinimumiga 500 eurot. Proportsionaalne tulumaks kehtib ka kõige jõukamatele inimestele, kelle igakuine keskmine sissetulek on üle 2100 euro kuus. Nende maksuvaba miinimum on null, aga olenemata sellest, kas sissetulek on 25 200 eurot või 25,2 miljonit eurot aastas, on nende tulumaks ühesugune – 20 protsenti.

Astmeline tulumaks, mille kohta valitsus ja rahandusministeerium kasutavad eufemismi tulumaksuvaba tulu vähenemine, kehtestati neile, kelle sissetulek jääb vahemikku 1200 kuni 2100 eurot kuus. Neil läheb igalt teenitud lisaeurolt riigikassasse pea kolmandik ehk 31 senti.

Aga need, kellele astmeline tulumaks kehtib, on inimesed, kes teenivad keskmist palka või veidi üle selle. Osa neist langeb kohe-kohe või on nüüdseks juba langenud alla keskmist palka teenivate inimeste hulka. Need on inimesed, kes tulevad toime ja on võimelised säästma vähem või rohkem ka pensionipõlveks.

Samas on selle grupi pere-eelarved üsna pingelised, eriti siis, kui otsustatakse viis kuni kümme protsenti oma sissetulekutest pensionipõlveks kõrvale panna ja investeerida. Kui saad aga oma säästude eest dividende või intressitulu, siis läheb see kohe lisamaksu alla – ikka 31 senti iga teenitud kohta ja intressidelt koguni topelttulumaksu. Lisamaksu saab ka osa neist pensionäridest, kes pole jäänud lootma riigipoolsele pensionide tõstmisele ning on otsustanud ise oma sissetulekuid suurendada.

On selge, et uus maksusüsteem kärbib keskmise sissetulekuga inimeste ja pensionäride initsiatiivi. Kui seni arvasin ma, et initsiatiivi kärpimine ei olnud tahtlik, vaid juhtus nii, et «tahtsime parimat, aga läks nagu alati», siis nüüd, mil koalitsioonipoliitikud räägivad pensioni esimese samba erakorralise tõstmise nimel teise samba likvideerimisest, on selge, et see poliitika on teadlik.

On ju teise samba eesmärk aidata inimestel kasvõi sunniviisiliselt ise oma tulevast pensioni kujundada, sest nagu kolmanda sambasse kogumise aktiivsus näitab, pole meie ühiskond vabatahtlikuks kogumiseks veel valmis.

Kui kolme samba pensionisüsteemi eesmärk on vähendada pensioni suuruse sõltumist poliitikutest, siis praeguse koalitsiooni poliitika eesmärk on vastupidine – muuta pensionärid poliitikute pantvangideks, et nad saaksid siis valimistel suuremat pensionitõusu lubada. On ju pensionärid valijate grupp, mis üha kasvab.