Juhtkiri: kuidas vältida teed, kus ootab mõttetu surm

Raske liiklusõnnetus Purtse küla lähedal, kus põrkasid kokku sõiduautod Honda ja BMW. Foto: Marianne Loorents

See võib olla üks täiesti tavaline päev täiesti tavaliste asjatoimetustega. Väljume kodust, astume tänavale, võibolla käivitame auto ja asume kuhugi teele. Aga sel päeval teeme me ise või keegi teine saatusliku vea ning homset ei tulegi.

Jaanuar 2018 oli Eesti liikluses mustemast mustem. Esialgsetel andmetel hukkus kümme inimest. Sama palju kui aastal 2014, kuid alates 2010. aastast on liiklussurmade arv jaanuaris olnud 2–8. Niisiis, kui kümme või enam aastat tagasi oli kümne hukkunuga aasta esimene kuu harilik, siis muutunud taustsüsteemis sunnib see küsima, kas kuskil pole midagi valesti läinud või kahe silma vahele jäänud. Me ei otsi ühest süüdlast, kelle suunas näppu viibutada, mõtteainet on aga enam kui küllaga.

Mullu jättis Eesti teedel-tänavatel elu praegu teadaolevalt 48 inimest. Kogu iseseisvusajal pole olnud aastat, kus see arv oleks olnud nii väike. Seevastu viimastel aastatel visalt samas suurusjärgus püsiv vigastatute arv (umbes 1700) viitab, et pigem oli tegemist õnneliku-juhusliku erandi kui süsteemse edulooga. Tõsi, eelmise rahvusliku liiklusohutusprogrammi keskne eesmärk – liiklusõnnetustes hukkunute arv ei ületa sadat – õnnestus täita, ja isegi varuga. Programm aastateks 2016–2025 seab eesmärgi, et aastas poleks hukkunuid enam kui 40. Eelnenud praktikat vaadates utoopia see ei ole. Kuid tulemuseni saab jõuda vaid tööga, mille taga on õiged otsused.

«Liiklussüsteemis on liiklusõnnetused ja isegi väiksemad vigastused vältimatud, kuid sündmuste ahel, mis viib inimelu või tervise jääva kaotuseni, on katkestatav,» tsiteerib TTÜ transpordiplaneerimise professor Dago Antov nn nullvisiooni (PM 29.01).

Niisiis, kui küsida, kuidas tarkade otsusteni jõuda, tuleb alustada faktidest. Ehk siis me peame sellest eespool mainitud sündmuste ahela igast lülist palju rohkem teadma ning suutma nende mõju analüüsida. Läbi tuleks käia kõik etapid alates laste liikluskasvatusest ja juhtide koolitusest liikluskorralduse ja järelevalveni, vaadata üle tehnoloogiate arengu mõju valdkonnale ja õigusruum.

Selleks et liiklejad saaksid juhtunust õppida, käitumaks turvaliselt enda ja teiste huvides, tuleks neil, kellele liiklusohutusalane vastutus pandud (maanteeamet, politsei, omavalitsused), tuua hukkunuga õnnetuste üksikasjad avalikkuseni. Pelgalt õõvastava pildiga esialgne pressiteade pole piisav, sest see läheb meelest ja sisaldab pealegi infolünki. Sama kehtib kampaania korras moraliseerimise kohta. Kui tahame ennetuses ja hoiakute muutmises jõuda uuele tasemele, tuleb ametkondadel õppida avalikkust uuel tasemel kõnetama.