Donald Trump

FOTO: LEAH MILLIS/REUTERS/SCANPIX

Ameerika presidendi Donald Trumpi puhul tuleb pöörata rohkem tähelepanu reaalsetele tegudele ja vähem ohtratele sõnadele, kirjutab kolumnist Erkki Bahovski.

Tellijale

Oma esimese aastakõnega (State of the Union) näitas Ameerika president Donald Trump, et talle omistatud ennustamatu liidri tiitel ei vasta tõele. Trump rääkis oma ligi 80-minutilises kõnes pea kõike seda, mida oleme aasta otsa või rohkemgi tema suust kuulnud. Muidugi, alati võib «loota», et Trump üritab ennustamatu liidri tiitlit tagasi võita taas mõne räige Twitteri säutsuga, olgu selleks siis suur nupp või midagi muud.

Aastakõne on ennekõike suunatud Ameerika avalikkusele ja nii oligi Trump sisendamas kõigile optimismi, kõneledes lisandunud töökohtadest või plaanist alustada suurt taristuprojekti. Kuid ka siseküsimustes kõneledes ei olnud tegemist millegi üllatavaga – immigratsioon, sh müür olid tema kõne ühed verstapostid.

Ameeriklasi huvitab välispoliitika vähe, mis tähendab, et ka Trump rääkis sellest vähe. Ehkki osaliselt saab immigratsiooni käsitada ka välispoliitika osana, langes nn traditsioonilise välispoliitika osa kõne lõppu. Ka siin ei olnud midagi põrutavat – võibolla vahest tasuks mainida kõne mõningat mitteresoneerimist avalikkuses esil olnud teemadega. Kuid pigem on tegemist varjundite, mitte suurte ebakõladega.

Millest siis jutt? Trump mainis Venemaad oma kõnes vaid korra, nimetades seda koos Hiinaga rivaaliks. Arvestades seda, kui palju on Ühendriikide meedia kõnelenud Trumpi valimiskampaania tiimi seostest Venemaaga ja ka seda, et seoseid uurib eriuurija Robert Mueller, on mõneti kummaline Venemaa mainimine vaid korra. Iraan ja Põhja-Korea leidsid laiemat käsitlemist – ometi hõlmavad just Kongressi sanktsioonid neid kolme riiki korraga.