Eesti Meedia juhatuse esimees Sven Nuutmann

FOTO: Mihkel Maripuu

Soov tuua reklaam ETVsse tagasi ohustab erameedia ja rahvusringhäälingu vahel juba välja kujunenud tasakaalu, hoiatab Eesti Meedia juhatuse esimees Sven Nuutmann.

Kirjutasin mõni aeg tagasi Äripäevas, kuidas Eesti rahvuslik meedia vajab riigi abi. Praegu pean aga paluma, et riik rahvuslikule erameediale surmahoopi ei annaks. Nimelt viitavad ETV programmi kommertsialiseerumine ja üha enam reitingule keskendumine sellele, et Eesti Rahvusringhääling (ERR) soovib hakata uuesti reklaami näitama. ERRi uus juhatuse esimees Erik Roose on kuuldavasti käinud seda plaani riigi esindajate seas lobistamas ja plaanile on rohelise tule andnud isegi rahandusministeerium. Ilmselt hoiab Rooset kiiremat käiku sisse lükkamast hirm, et reklaami taaslubamisel võib riigi muu toetus väheneda.

Niigi ülimalt pingelisel ja paljuski sotsiaalmeediagigantide tegevuse tõttu kokku kuivanud reklaamiturul oleks see väga valus hoop originaalsaateid näitavatele Eesti erakanalitele. Reklaamirahast elavad telekanalid balansseerivad praegu niigi nulli lähedal ja saavad investeerida ainult tänu suurtesse kontsernidesse kuulumisele. Reklaamitulu järsk vähenemine, mida ETV reklaamiturule tagasitulek kindlasti vähemalt alguses kaasa tooks, oleks hoop, millest ilmselt enam ei toibutaks.

Kui 2000ndate alguses reklaam avalik-õiguslikus ringhäälingus keelati, siis oli selleks selge põhjus: erameedia ja ETV programmi vahel ei suudetud vahet teha. See oli ETV, kus võidutsesid «Reisile sinuga», «Kodus ja võõrsil» jms. Küsimus on nüüd täpselt sama, mis toona: miks peaksime rahva rahaga üleval pidama telekanalit, mis ei eristu juba turul tegutsevatest kommertskanalitest.

Tundub, et ERR soovib erakanalite kui meelelahutajate ja kommertsprojektide tegija rolli üle võtta. Tuntud lauljatega telemäng, lihamüüja spondeeritud saade või raha tagasi teenivad spordiülekanded võiksid jääda erakanalitele.

Rääkimata sellest, et ERRi programmi ülesanded on välja toodud seaduses, ning meelelahutus, mille alla käib ka rahvusvahelise spordi näitamine, sinna ilmselgelt ei kuulu.

Lisaraha on vaja

Samal ajal mõistan ma ka ERRi lisarahavajadust. Neile seadusega ette nähtud ülesannete täitmine on kulukas ja moodsa televisiooni tootmine muutub iga päevaga kallimaks: tehnika uueneb pidevalt, tipptegijad peavad olema motiveeritud ja programm mitmekesine. Ma ei arva, et rahvusringhääling peaks näitama ainult igavaid saateid. Vastupidi, nad peaksid tegema maksumaksjalt saadud raha eest tehniliselt ja sisuliselt tipptasemel programmi, mille üle me kõik uhkust tunneksime. Pigem peaks minu hinnangul ressursse suunama õigetesse kohtadesse ning mitte kulutama valdkondadele, kus erameedia juba edukalt tegutseb või soovib tegutseda.

Kuna ma pean jaburaks ERRi tulekut reklaamiturule, siis pakun välja alternatiivsed meetmed, mille abil saaks raha ringhäälingu eelarvesse juurde. Kõigepealt peaks üle vaatama ERRile pandud kohustused – praegu kehtib olukord, kus riigilt palkade maksmiseks saadavast lisarahast tuleb osa sellest automaatselt loovutada autorite ühingule, esitajate liidule ja fonogrammiühingule. Autoritasudeks läheb praegu jäigalt 10 protsenti ERRi käibest.

Kuigi ERR peaks minu hinnangul kindlasti olema ja alati jääma vabalevisse, peaksid nad siiski läbi rääkima oma tasusid Levirale, mis on oluliselt suuremad kui erakanalitel. 2017. aastal planeeris ERR edastamiskuludeks suisa 2,5 miljonit eurot. Erakanalid pidasid igal hooajal Leviraga tasude üle pingelisi läbirääkimisi, aga rahvusringhäälingu edastamiskulud on püsinud samal tasemel või veidi tõusnud juba aastaid.

Lisaks pean väga mõistlikuks plaani ehitada vana raadiomaja hoovile uus telekompleks ja olemasolev Faelhmanni tänava kinnistu maha müüa. Praegune hoone on ilmselgelt oma aja ära elanud ja kindlasti üüratult energiakulukas. Samal ajal on ringhäälingu koht kindlasti kesklinnas.

Spordipoliitika puudumine

Nüüd jõuame avalikkuse ees, aga tegelikult ka kaadri taga kõige enam kirgi tekitanud teemani ehk spordiülekanneteni. Mõned aastad tagasi sai sponsorreklaamiga paika mõistlik süsteem, mis tähendas seda, et ERRis sai reklaami teha nõukogu kinnitatud plaani alusel, mis minu mäletamist mööda pidi olema fikseeritud pikka aega ette. Huvitav, kas nõukogu endiselt mäletab ja järgib seda printsiipi? Julgen selles pehmelt öeldes kahelda.

Igal juhul on nii, et kui ringhääling lõpetaks kommertsspordi näitamise, siis ainuüksi sellega võiks aastas kokku hoida vähemalt miljon eurot ja seeläbi ETV+ eelarvet pea poole võrra suurendada. Kui originaalsisuga venekeelse telekanali tegemiseks on turutõrge ehk erarahaga seda vähese tulususe tõttu ei tehta, siis spordiülekannete puhul turutõrget pole. Veel mõned aastad tagasi oli enamik spordiülekannete õigusi EBU käes ning neid sai osta vaid EBU liige ehk Eestis ETV, kuid praeguseks see nii enam pole ja turul on tekkinud konkurents, mis on toonud sporti lisaraha juurde. Vahel tundub, et spordiülekannete õiguste ostmine ei ole ERRi jaoks ratsionaalne valik, vaid lihtsalt mingite inimeste ego küsimus.

Kõige kommertslikumad spordialad on jalgpall, korvpall, jäähoki, kergejõustik ja laskesuusatamine. Jalgpalli MMi ja EMi näitamise õiguste eest suudaks erameedia maksta isegi kaks korda kõrgemat hinda kui olümpiamängude eest ning ikka need kulud reklaamiga tasa teenida. Miks siis ikkagi kulutab ERR tänaseni nende spordialade näitamise peale miljoneid eurosid maksumaksja raha? Näiteks viimase info kohaselt on ERR osalemas ka maailma kõige kommertslikuma jalgpalliliiga Meistrite liiga mängude õiguste ostmisel. Kolme aasta hind ulatub seal vähemalt kahe miljoni euroni.

Kaasus, kus UEFA poolt müüdavad õigused ostis ERR jalgpalliliidu kaudu UEFA enda rahaga, on praeguseks jõudnud kohtusse. Ainsana oli see tehing kasulik jalgpalliliidu juhile Aivar Pohlakule, kes suutis selle tehinguga suruda ETV ekraanile suurema hulga Eesti liiga mänge ja avada oma toetajate jaoks ETV reklaamikanalina. Kui reklaam peaks ETV ekraanile naasma, siis muutuvad sellised hämarad tehingud ERRis taas igapäevaseks.

Erakanalid on väga edukalt demonstreerinud, kuidas ka nemad suudavad teha kvaliteetseid spordiülekandeid, sealjuures kulutusi tagasi teenides. Hea näide saab olema ka Lõuna-Koreas toimuvad XXIII taliolümpiamängud, mis sel aastal on esimest korda nähtavad Eesti Meedia kanalites Kanal 2 ja Kanal 12. See on Eesti erameedia ajaloo kalleim projekt, kuid oleme suutnud juba enne mängude algust reklaamituludega õiguste ostmise kulud katta. Samal ajal ei pea vaatajad kartma, et sporti näeb vaid lohisevate reklaamipauside vahele – välja on töötatud erilahendused, mis peaksid rahuldama nii reklaamiandjat kui ka televaatajat.

ERR ja meelelahutus

Üldiselt on erameedia ja rahvusringhäälingu vahel kujunenud aastate jooksul välja mõistlik tasakaal. Erameedia on arvestanud sellega, et riigimeedia ei ole osaline reklaamiturul. Samal ajal ongi rahvusringhääling saanud keskenduda Eesti rahvusele ja kultuurile oluliste asjade ülekandmisele.

Oleks väga halb, kui hetkel kõikuma löönud tasakaal läheks lõplikult paigast. Niigi on riigimeedia tunginud juba jõuliselt online-meedia turule, pakkudes seal ka sulaselget meelelahutust. Siin on tegelikult peidus isegi suurem probleem, kuna Euroopa Komisjoni teatis riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta avalik-õigusliku suhtes ütleb üheselt, et ringhäälingule kohaldatav riigiabi on asjakohane ainult audiovisuaalse meedia osas.

On suur küsimärk, kas näiteks ERRi meelelahutusportaali rahastamine riigi rahaga vastab direktiivi aluseks oleva Amsterdami protokolli nõuetele, et rahvusringhäälingute tegevus peab olema seotud sotsiaalsete, demokraatlike ja kultuuriliste eesmärkidega. Kuivõrd rahvusringhääling on avanud juba ka oma online-poe, siis tekitab see omakorda suuri küsimusi. Samuti võiks vastava Euroopa Liidu direktiivi valguses väga tõsiselt küsida, kas ERRi tegevust ja rahastamist kontrollitakse praegu piisavalt iseseisvalt ja kas ERRi organisatsioon on ikka rajatud kuluefektiivsust silmas pidades.

Seda kõike kirjutades tahaks ma jõuda selleni, et ERR ja erameedia ei peaks teineteisele vastanduma, vaid tegema koostööd, jäädes oma selgelt erinevate rollide juurde. Mina mäletan ja igatsen ETVd, kus näidati Euroopa tippdokumentaale, mängufilme, haridus- ja kultuurisaateid.

Viimasel ajal tundub aga, et ERR soovib erakanalite kui meelelahutajate ja kommertsprojektide tegija rolli vägisi üle võtta. Tuntud lauljatega telemäng, lihamüüja spondeeritud saade või raha tagasi teenivad spordiülekanded võiksid jääda erakanalitele. Samuti on absurdne, et üha rohkem koputab erakanalite ustele riigile ja tema kultuurile olulisi loomingulisi kollektiive, kes kurdavad, et ERR ei ole enam huvitatud millegipärast nende loomingut salvestama ja üle kandma.