Selleks, et teise inimese veendumusi püsivalt muuta, tuleb oma egost üle saada ja pöörduda tema poole äärmise kannatlikkusega. Siiras muutus toimub siis, kui me võtame arvesse oponendi emotsioone ja näitame, et eesmärk ei ole ähvardada, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarun Gidwani.
Kuidas saame üksteist veenda, et meie poliitilised veendumused on väärt kaalumist? Me ei ole ratsionaalsed olendid. Tõendusmaterjali ja informatsiooni tähtsus meie tõekspidamiste ümberhindamisel on äärmiselt ülehinnatud.
Avaldatud on lõputult uurimusi, mis näitavad, et kui meile esitatakse tõendeid, mis on meie uskumustega vastuolus, siis me heidame need tõendid kõrvale. Ümberlükkav tõendusmaterjal ei suuda meie kaljukindlaid veendumusi kahtluse alla seada.
Ühes tuntud uurimuses paluti osalejatel lahendada arutlemisülesandeid ning seejärel vastuseid põhjendada. Kui küsitletutele anti võimalus oma eksimusi parandada, keeldus enamik osalejaid algseid vastuseid muutmast.
Mõne aja möödudes näitasid eksperimentaatorid inimestele ülesandeid, nende antud vastuseid ning lisaks ühe teise osaleja vastuseid, ainult et asja juures oli väike konks. Vastused, mis pidanuks kuuluma teisele osalejale, olid tegelikult inimese enda omad, ja need lahendused, mille inimene oli väidetavalt ise välja pakkunud, olid kaaslase omad.
Osalejad muutusid järsku väga kriitiliseks, lükates tagasi need vastused, mida nad ennist olid kaitsnud. Mida selline katse meile näitab?
Me hoiame oma uskumustest kramplikult kinni, isegi kui tõendusmaterjal räägib neile vastu, kuid me kasutame meeleldi neid samu tõendeid sama arvamuse ümber lükkamiseks, kui analüüsime kellegi teise, mitte meie enda uskumusi.
Miks me nii teeme? Hugo Mercier ja Dan Sperber pakkusid hüpoteesina välja, et meie inimlik oskus arutleda kujunes välja selleks, et teised grupiliikmed ei saaks meile käkki keerata.
Elizabeth Kolbert kirjutab artiklis «Miks faktid meid ei mõjuta?», et meie väikestes gruppides elavad kütt-korilastest esivanemad pidasid äärmiselt oluliseks sotsiaalset positsiooni ja seda, et neil ei tuleks jahti pidades eluga riskida samal ajal, kui teised koopas lösutasid.
Tihti kaitseme oma poliitilisi vaateid üksnes sellepärast, et kindlustada oma sotsiaalset positsiooni, toita oma eneseuhkust ja tunda rõõmu selle üle, et oleme õigete inimestega mestis.
Põhjendatud arutluskäigud ei toonud eriti kasu; eelis oli hoopis sellel, kes suutis sõnasõjas peale jääda. Niisiis oleme programmeeritud oma uskumuste eest seisma ja neid lahkarvamuse puhul kaitsma, eriti kui meie sotsiaalne seisund on ohus. Ükskõik kui veenvad on vastuargumendid, kui need lähevad meie uskumustega vastuollu, kipume neid kangekaelselt tagasi lükkama ja oma arvamuse juurde jääma.
Need uurimused annavad olulise õppetunni, et mõista tänapäevast poliitilist situatsiooni. Poliitilised rühmitused vasakul, keskel ja paremal on üksteisest täielikult eraldatud. Külvates oponendi üle info ja argumentidega, püüab iga pool vastast enda leeri üle meelitada, hoides samas irratsionaalselt kinni sellest, mida ise tõsikindlaks peab.
Üks on kangekaelsem kui teine. Tihti kaitseme oma poliitilisi vaateid üksnes sellepärast, et kindlustada oma sotsiaalset positsiooni, toita oma eneseuhkust ja tunda rõõmu selle üle, et oleme õigete inimestega mestis.
Kui soovitakse muuta teiste inimeste veendumusi püsivalt, siis selline võistlusstrateegia ei too konstruktiivset edu. Kui me tahame tõelist muutust, peame oma egost üle saama ja pöörduma teiste poole äärmise kannatlikkusega. Vastased on samuti inimesed, keda ei tohi demoniseerida – me ei saa lihtsalt võidelda, kuni üks pool võitjana lahingust väljub. Siiras muutus toimub siis, kui me võtame arvesse oponendi emotsioone ja näitame, et eesmärk ei ole ähvardada. Tuleb olla kannatlik, et koos eksisteerimine muutuks vastuvõetavaks.
Siin ei ole lihtsaid ja kiireid lahendusi. Tihti öeldakse, et armastus ja empaatia on poliitikas ebapraktilised, kuid need emotsioonid aitavad muuta asju paremaks edukamalt kui võideldes ja võites.
Sel kuul tähistati Martin Luther Kingi, innustava USA kodanikuõiguste liikumise eestvedaja sünniaastapäeva. Mitte keegi ei tundnud selgemalt seda, kuidas armastusega on võimalik muuta inimeste uskumusi kui Martin Luther King. Tema armastus ei olnud naiivne poliitiline lüke, see kätkes endas edasiviivat programmi, mis nõudis julgust, kannatlikkust ja tohutult tööd. Inimene pidi selle armastuse nimel vaeva nägema, et aru saada vastase tunnetest, tema vaatepunktist ja haavatavusest.
Martin Luther Kingi arusaamad vägivallatusest kehtivad ka kui nõuanded poliitilise dialoogi pidamiseks: «Vägivallatuse eesmärk ei ole mitte vastase seljatamine või alandamine, vaid tema mõistmine ja sõpruse võitmine.
Vägivallast keelduv vastupanuosutaja peab tihti oma protestimeelsust väljendama sellega, et loobub koostööst või osaleb boikottides, kuid ta mõistab, et see ei ole eesmärk ise, vaid üksnes vahend äratamaks vastases moraalset häbi. Lõppeesmärk on lunastus ja leppimine. Vägivallatuse tulemus on armastatud kogukond, vägivallale järgneb aga kurb kibestumus.»
Tihti öeldakse, et armastus ja empaatia on poliitikas ebapraktilised, kuid need emotsioonid aitavad muuta asju paremaks edukamalt kui võideldes ja võites.
Just sellepärast hoiatas ta inimesi, et selline viis armastamiseks ei ole mõeldud argpüksidele. Me võime üksnes ette kujutada, millist moraalset julgust nõuab inimeselt oma esivanematelt päritud kaitsemehhanismidest loobumine ja vastandlike uskumustega inimesega emotsionaalne samastumine. «See ei ole stagneerunud passiivne meetod,» ütles King, «sest kuigi me oleme passiivsed, ründamata vastast agressiivselt, on meie vaim ja emotsioonid alati aktiivsed, alati valmis oponenti veenma.»
Kingi oli inspireerinud teine suur muutja Mahatma Gandhi. Gandhi poliitilise strateegia keskmes olid lepitus ja armastus. Tema esimene poliitiline kampaania oli suunatud Lõuna-Aafrikas võimul olnud Briti impeeriumi ebaõigluse vastu.
Gandhi protesteeris impeeriumi kehtestatud uue seadusandluse vastu, millega muudeti ebaseaduslikuks kõik abielud, mis polnud sõlmitud kristliku traditsiooni kohaselt. See seadusandlus oleks tühistanud enamiku abielusid indialaste ja aafriklaste vahel ning Gandhi väljendas sellise seaduse suhtes avalikult oma vastumeelsust.
Seaduse algatanud Briti kindral Smuts oli selles võitluses Gandhi vastasleeri esindaja. Kindral Smuts võinuks seaduse rakendumise peatada, kuid selle asemel vangistas ta Gandhi, tema naise ning nende kaaslased, kuna viimased olid impeeriumi korra vastu häält tõstnud.
Hoolimata Smutsi keelust, jätkas Gandhi vanglas kirjutamist ning õmbles vabal ajal kindralile sandaale. Meelekindlus, millega Gandhi proovis luua sõprussuhet, oli niivõrd veenev, et ohvitser Smuts, kes tavaliselt keeldus koloniaalvangidega suhtlemast, soovis Gandhiga poliitilistest erimeelsustest hoolimata korduvalt kohtuda.
Nende kokkusaamiste käigus nõustus kindral seadusandlust tühistama, olles veendunud Gandhi väidetes. Kui Smuts neist sündmustest aastaid hiljem kirjutas, ütles ta: «Vangistuses oli Gandhi valmistanud mulle paari sandaale, mille ta andis vabanemisel mulle üle. Ma olen neid sandaale kandnud sellest alates mitu suve, kuigi ma ei pea end vääriliseks seisma sellise suure mehe kingades.»
Gandhi lapselaps Dr. Arun Gandhi ütles oma vanaisa meenutades, et «ajal, kui India võitles Briti kolonialismist vabanemise eest, oli üks reegel, mida alati järgiti – britte ei tohi dehumaniseerida ja pidada üksnes vaenlasteks.
Isegi kui keegi viskas nalja, noomis vanaisa meid ning palus meie sõnavarast välja juurida kõik sõnad, mis teisi inimesi alandavad ja dehumaniseerivad. Kui vähegi võimalik, pidas Gandhi brittidega arutelusid, mitte vaidlusi. Arutelu eeldab osapoolte valmidust mõista vastase vaateid ning jõuda sõbralikule ühisele arusaamale, samas kui vaidlus viitab üksnes ühe tõelise tõe olemasolule, kus osav sõnaseadja saab oponendi hävitada.»
Ka meil on vaja sellist julgust, töökust ja armastust, et üksteist veenda. See on ainus praktiline viis jõuda kokkulepeteni. Veidi aega pärast Donald Trumpi võitu USA valimistel taaselustas moraalifilosoof Martha Nussbaum Kingi üleskutse olla poliitikas hooliv ja armastav, et lahendada sügavad lahkhelid, mis olid valimiste käigus tekkinud.
Ta rääkis Kingi kuulsast kõnest, mis kirjeldas väikeseid mustanahalisi poisse ja tüdrukuid hoidmas väikestel valgetel poistel ja tüdrukutel käest. Kingi kuulajatele tundus selline tulevik ebatõenäoline; seda oli ühtmoodi keeruline ette kujutada nii mustadel kui ka valgetel.
Nussbaum võttis oma kõne kokku, öeldes et «meil on vaja sarnast vennalikku visiooni, milles ühinevad vasak ja parem pool, mehed ja naised, mustad ja valged ning jah, ka Trumpi toetajad ja Trumpi vihkajad. Me peame aktiivselt mõistma hukka misogüünia ja rassismi, kuid me peame ka teisi inimesi omaks võtma, ning proovima ennast ületada.»
Tarun Gidwani on pärit Indiast. Praegu elab ja töötab ta Tallinnas. Ta on õppinud Arendusuuringute Instituudis Suurbritannias ja lõpetanud Tartu Ülikoolis magistriõpingud filosoofias.