Teaduste akadeemia.

FOTO: Teet Malsroos / Õhtuleht

Teaduste akadeemia tähistab sel aastal oma 80. aasta juubelit. 28. jaanuaril 1938. aastal allkirjastas riigihoidja Konstantin Päts oma otsusega nr 35 «edasilükkamatu riikliku vajaduse tõttu» Eesti Teaduste Akadeemia seaduse[1]. Eesti riigi sünnist kulus säärase edasilükkamatu riikliku vajaduse tekkimiseni 20 aastat. Sealjuures oldi akadeemia vajalikkuse üle diskuteeritud juba omariikluse algusest peale, ent ühel hetkel jõuti arusaamiseni, et tegemist on edasilükkamatu vajadusega.

Milleks oli siis 20-aastasele Eesti Vabariigile teaduste akadeemiat ja akadeemikuid vaja ja kas meil on neid vaja ka täna, 80 aastat hiljem, oma sajandat sünnipäeva tähistavas Eesti riigis?

Akadeemia ülesandeks oli, vastavalt põhikirjale, «/.../ üldise ja eriti Eestit käsitleva teaduse edendamine, lähtudes eeskätt tegeliku elu vajadustest välja kasvanud küsimustest». Ehk akadeemiat oli vaja selleks, et saada igapäevaelus tekkivatele küsimustele vastuseid; või vähemasti oli see tema ülesandeks. Oma ülesande täitmiseks oli akadeemial võimalik algatada, korraldada ja kooskõlastada teaduslikke uuringuid, kongresse ja näitusi ning loenguid, asutada teaduslikke kogusid ja teadusorganisatsioone, kirjastada teaduskirjandust ja -perioodikat, kuulutada välja võistlustöid, määrata auhindu teaduslike uurimistööde eest ning stipendiume. Akadeemia liikme kohuseks oli edendada isikliku uurimistööga oma erialal Eesti teadust[2].

Selles osas pole akadeemia palju muutunud. Tänasel päeval kehtiv Eesti Teaduste Akadeemia seadus on lihtsalt veidi keerulisemalt kirja pandud, ent mõte jääb samaks: targematest targemad teadlased tehku teadust, rääkigu sellest ning oma teadmisi ja oskusi kasutades aidaku üheskoos lahendada elus tekkivaid küsimusi ja probleeme, et elu võiks minna paremaks ja lihtsamaks[3]. Eespool mainitud tegevusedki akadeemiale seatud ülesannete täitmiseks on jäänud suuresti samaks.

Ka tänasel päeval algatab, korraldab ja kooskõlastab akadeemia teadusuuringuid (näitustega ei ole ajaloos just liiga hästi olnud ja need on nüüd küll akadeemia tegevuste loetelust välja jäetud, ent Anu Raua valimisega akadeemikuks on seegi punkt oluliselt paremaks saanud). Lisaks sellele arendab akadeemia ka rahvusvahelist teaduslikku koostööd, mis on tänapäeva maailmas loomulik ja tihti lausa hädavajalik. Seda kõike loomulikult akadeemia liikmete kaudu, aga ka institutsioonina, organiseerides näiteks teadlasvahetust koostöölepingute kaudu ning esindades Eesti teadust ja teadlasi Euroopa ja ülemaailmsetes teadusorganisatsioonides.

Akadeemia tegevus teaduslike väljaannete kirjastamisel, teadustööde konkursside korraldamisel ning auhindade, stipendiumide ja uurimistoetuste määramisel on relevantne eeskätt teadlastele. Ent viimaste aastate jooksul on akadeemia siin teinud olulise sammu edasi. Kes ei teaks konkurssi «Teadus 3 minutiga»?! Igal eestlasel on tänu teaduste akadeemia ettevõtmisele võimalus kord aastas mugavalt tugitoolis istudes aimu saada osakesest teadusest, mida Eestis tehakse. Vastav kogumik antakse ka välja.

Teaduste akadeemia aitab kaasa uute teadlaspõlvkondade ettevalmistamisele. Seda teevad loomulikult kõik akadeemikud oma igapäevase töö kaudu ülikoolides ja teadusasutustes: andes loenguid, juhendades üliõpilaste lõputöid ja doktorante nende teadustöös, samuti järeldoktoreid. Ent lisaks sellele käivad paljud akadeemikud ka koolides õpilastega kohtumas, neile teadusest ja teadlaseks saamisest rääkimas. Ja eks ka seesama «Teadus 3 minutiga» aita noortel teadlastel valmistuda selleks, kuidas teadusest lihtsalt ja arusaadavalt rääkida – teadusest rääkimine on aga teadlaseks olemise üheks osaks. Ka Eesti Noorte Teaduste Akadeemia kokku kutsumine 2016. aasta lõpus ning toetamine on akadeemia panus uute teadlaspõlvkondade ettevalmistamisesse[4].

Akadeemia korraldab teaduslikke nõupidamisi ja konverentse. Naljaga pooleks, kus ja mil iganes kaks akadeemikut kokku saavad, seal tõenäoliselt ka üks teaduslik nõupidamine aset leiab. Noorteadlased hindavad kindlasti eriti kõrgelt sel aastal juba teist korda toimunud noorteadlaste konverentsi, mis toob kokku Eestis ja välismaal teadustööd tegevad noored teadlased. Ehk, akadeemia panustab loodetavasti edukalt programmi 'talendid koju'. Oluliseks tuleb pidada riigikogus toimuvaid teaduspoliitika konverentse, mis on aset leidnud juba neli korda. Kurvalt tuleb aga tõdeda, et teadlasi on sellel üritusel saalis alati tunduvalt rohkem kui parlamendiliikmeid. Samas on viimaste osavõtuarv olnud kasvava trendiga, nii et 20 aasta pärast, mil akadeemia saab 100, on saalis loodetavasti juba 100 riigikogu liiget ja puudu vaid üks.

Et aidata kaasa riigi sotsiaalse ja majandusliku arengu küsimuste lahendamisele (aga mitte ainult), nõustab akadeemia riigikogu, valitsust ja riigiasutusi ning annab neile soovitusi. Samuti osaleb akadeemia teadus- ja arendustegevust puudutavate õigusaktide ettevalmistamises. Praegu osaleb akadeemia näiteks kõrgharidusseadustiku kaasajastamise protsessis. Nii mõnigi akadeemia liige on selles töös olnud eriti agar ning seadnud sammud Kohtu tänavalt, kus teaduste akadeemia maja asub, veidi edasi, võtnud istuda riigikogu saalis või isegi riigikogu spiikri kohal või siis ministritoolil. Nõu andmisega on aga selline lugu, et andmisest enesest jääb väheks. Nõunikest ja nende soovitustest ei ole kasu, kui neile otsagi ei vaadata ning neid kuulda ei võeta. Lugeda aga ministeeriumi või siis ministeeriumi ametniku hinnangut, et teaduste akadeemia väited on suuresti teaduslikult põhjendamata[5], on äärmiselt jahmatama panev. Lühidalt kokkuvõttes võiks öelda, et akadeemia ja akadeemikud topivad oma nina sinna, kuhu mõne arvates nad seda toppima ei peaks, aga hea on, et nad seda teevad. Tänu parima ninaga akadeemikule taastati ka Eesti iseseisvus[6].

Kes on Eesti Teaduste Akadeemia liikmed? Teaduste akadeemia seadus ütleb, et akadeemikuks valitakse Eesti kodanikest teadlasi, kes on oluliselt arendanud teadust oma valdkonnas; akadeemikuks võib valida ka väljapaistvaid kirjandus- ja kunstitegelasi, kes on andnud olulise panuse Eesti vaimukultuuri. Nii et tipptasemel teadlased, aga ka loomeinimesed, nagu kõigile eestlastele tuntud luuletaja Hando Runnel, tekstiilikunstnik Anu Raud ja kogu maailmas tuntud ja hinnatud helilooja Arvo Pärt. Ehk nagu akadeemia president Tarmo Soomere armastab öelda, siis Arvo Pärt on Eesti kõige enam tsiteeritud akadeemik, kellele on omistatud muu hulgas Jaapani keiserliku kultuuripreemia Praemium Imperiale, mida sageli võrreldakse Nobeli preemiaga[7].

On oluline, et kuigi akadeemia liikmed esindavad oma ülikooli ja teadusasutust, kus nad töötavad, on neil ka õigus ja võimalus astuda välja oma institutsiooni kingadest ning esineda kui teaduste akadeemia liige ning esindada ka viimase arvamust. See on justkui akadeemilise sõnavabaduse kindlustus; nii igaks juhuks. Lisaks sellele tuleb tõdeda, et Eestis on välja kujunenud kahetsusväärne olukord, kus ülikoolid käituvad omavahel nagu konkurendid ning sellist käitumist kiidab heaks ka haridus- ja teadusministeerium[8],[9], selle asemel, et ülikoolidele meelde tuletada, et vastavalt ülikooliseadusele peavad ülikoolid oma missiooni täitmisel – milleks on edendada teadusi ja kultuuri, osutada ühiskonnale vajalikke õppe- ja teadus- ning muul loometegevusel põhinevaid teenuseid ning kujundada üliõpilastest vastutustundlikke ja algatusvõimelisi kodanikke – tegema omavahel koostööd[10]. Teaduste akadeemia kui erinevaid institutsioone esindavate teadlaste ühenduse ülesandeks on sellise tekkinud olukorra leevendamine ning sellele vastu astumine. Loodetavasti saavad akadeemikud sellega hakkama.

Tulles tagasi teaduse populariseerimise juurde, siis vastavalt Eesti Teaduste Akadeemia seadusele on akadeemikul õigus tutvustada ning esitada üldsusele ja riigiasutustele oma seisukohti teadust ja ühiskonda puudutavates küsimustes. Ja seda õigust nad ka kasutavad. Lisaks teadusest rääkimisele avaldavad akadeemikud arvamust ka muudel teemadel, arutledes kas või selle üle, kas purjutame ja laulame hümni[11].  Akadeemia liikmeid on valitud nii teadusajakirjanduse sõbraks kui ka pressisõbraks, samuti on neile omistatud teaduse populariseerimise auhindu. Näiteks 2017. aastal: Ene Ergma – Eesti teaduse populariseerimise elutööpreemia, Maarja Kruusmaa – teadusajakirjanduse sõbra auhind, Tarmo Soomere – pressisõber. Teisisõnu, akadeemikud panustavad Eesti ühiskonda palju enamaga kui pelgalt tippteaduse tegemisega.

Oma arvamuse avaldamine on akadeemikute õigus, ent neil on ka kohustusi. Nimelt on akadeemiku ülesandeks edendada isikliku loova töö kaudu teadust, tehnikat, kirjandust või kunsti oma valdkonnas; võtta osa teaduse, kultuuri ja sotsiaal-majanduslike arengukavade kujundamisest Eestis; osaleda haritlaste ettevalmistamisel; aidata kaasa teaduse, kultuuri ja hariduse väärtustamisele Eestis. Esimesed kolm ülesannet langevad kokku akadeemia kui organisatsiooni, terviku tegevustega, ent viimane on pandud akadeemikute kui isikute, üksikosade õlgadele: aidata kaasa teaduse, kultuuri ja hariduse väärtustamisele Eestis. Väärtust peetakse enamasti fakti vastandiks. Faktidest väärtuste tuletamine käib hinnangute andmise kaudu ning see on midagi väga isiklikku. Väärtuste levitamine seostub ka isikliku eeskujuga, mitte pelgalt väärtustest rääkimisega. Ehk Facta non solum verba, nii nagu teaduste akadeemia motoks on. Usutavasti on just see akadeemikutele pandud ülesanne kõige vastutusrikkam. Kui Eesti ühiskond ei oska ühel päeval väärtustada enam teadust, kultuuri ega haridust, siis võib lugeda akadeemia ja tema liikmete tegevuse läbikukkunuks ning mõttetuks. Me usume ja loodame, et sellist päeva ei saabu.

Vaadates teaduste akadeemia liikmeskonda, tuleb vägisi meelde vanasõna «hallpead austa, kulupead kummarda» ja seda tulebki lugupeetud akadeemikute puhul teha, ent noorte teaduste akadeemial on siiski hea meel, et eelmisel kevadel akadeemia üldkogu aastakoosolekul tehtud fotolt torkab silma ka üks erk punapea.

Eesti Noorte Teaduste Akadeemia soovib Eesti Teaduste Akadeemiale ja tema liikmetele palju õnne!

Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liikmed


[1] Ken Kalling, Erki Tammiksaar. Eesti Teaduste Akadeemia. Ajalugu. Arenguid ja järeldusi. Tallinn 2008, http://www.akadeemia.ee/_repository/file/PUBLIKATSIOONID/2009/Ajalugu.pdf

[2] Ken Kalling, Erki Tammiksaar. Eesti Teaduste Akadeemia. Ajalugu. Arenguid ja järeldusi. Tallinn 2008, http://www.akadeemia.ee/_repository/file/PUBLIKATSIOONID/2009/Ajalugu.pdf

[3] Eesti Teaduste Akadeemia seadus § 2 lg 1: Eesti Teaduste Akadeemia (edaspidi Akadeemia), tuginedes oma liikmeskonna intellektuaalsele jõule, arendab ja esindab Eesti teadust. Akadeemia põhiline missioon on teadlaste ühendusena sõltumatult ja kõrge teadusliku professionaalsusega aidata kaasa Eesti teaduse ning riigi sotsiaalse ja majandusliku arengu küsimuste lahendamisele.

[4] Tarmo Soomere, Milleks meile juuniorakadeemikud?, Postimees, 6.01.2017, https://arvamus.postimees.ee/3969731/tarmo-soomere-milleks-meile-juuniorakadeemikud

[5] Riina Martverk, Ministeeriumi vastulause: Teaduste Akadeemia metsamajanduse kriitika ei ole teaduspõhine, Postimees, 26.01.2018, https://heureka.postimees.ee/4388981/ministeeriumi-vastulause-teaduste-akadeemia-metsamajanduse-kriitika-ei-ole-teaduspohine?_ga=2.137345395.2135936009.1513617457-864905362.1509623043

[6] Tiit Kändler, Endel Lippmaa. Mees parima ninaga, 2012.

[9] Mihhail Lotman, Kes on ülikooli konkurent?, Postimees, 6.01.2007, https://kultuur.postimees.ee/1615703/mihhail-lotman-kes-on-ulikooli-konkurent

[10] Ülikooliseadus § 4 lg 2 ja 3

[11] Ülo Niinemets, "Purjutame ja laulame hümni?", Postimees, 2.01.2018, https://www.postimees.ee/4362617/akadeemik-ulo-niinemets-purjutame-ja-laulame-humni