Taavi Minnik: kas Eesti peab olema islamisti liitlane? (9)

Taavi Minnik
, arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Türgi president Recep Tayyip Erdoğan.
Türgi president Recep Tayyip Erdoğan. Foto: ADEM ALTAN/AFP/Scanpix

«Nad on barbarid, vargad ja vägistajad, nad on ristisõdijate käsilased.» Sellise avaldusega juhatas Türgi president Recep Tayyip Erdoğan sisse Süüria kurdide vastase operatsiooni «Oliivipuuoks». Kui maamuna pealt pühitakse rahvast, kelle vere hinnaga maksti kinni võit Islamiriigi üle, siis on ühtäkki suu vett täis nii läänel, Venemaal kui ka Iraanil. Suu on silmakirjalikult vett täis ka lääne muidu sõjakatel feministidel, kes veel natuke aega tagasi imetlesid õhinaga Islamiriigi vastu võidelnud Süüria kurdide naisomakaitsesalku, keda armastasid mõne aja eest iga võimaliku nurga alt filmida ja kajastada lääne ajakirjanikud. Ikkagi emantsipeerunud ida naised. Nüüd, kui neidsamu naisi tapetakse, on palju olulisem probleem, kas mõni Briti poliitik puudutas 15 aasta eest kellegi põlve või mitte. Ja muu jura.

«Me tagastame Afrini selle endistele peremeestele.» Nõnda põhjendas Erdoğan kurdidega asustatud Afrini linna vaippommitamist. Afrin oli veel poole sajandi eest pea sajaprotsendiliselt asutatud kurdidega, kuid Süüria võimud on üritanud seda sellest ajast ümber rahvastada. Põhimõtteliselt on Türgi president teatanud, et tema eesmärk on muuta naaberriigis asuva piirkonna demograafilist koosseisu.

NATO-mantrad, mida Türgi puhul kuulutavad nii meie kui ka lääne poliitikud, kuuluvad juba veerandsaja aasta tagusesse reaalsusse. Lääne suhted Türgiga on ammu jõudnud tupikusse. Türgi ja lääs tegid koostööd vaid siis, kui eksisteeris ühine oht Nõukogude Liidu näol. Pärast külma sõja lõppu, kui juba mõlemad end võitjatena tundsid, tõukasid Türgis islamistid võimult ilmalikud jõud. Erdoğan pole olnud ega ole ka tulevikus huvitatud sõbralikest suhetest läänega. Läänel ja Türgil ei ole ühishuve ega ühiseid positsioone terves reas põhimõttelistes küsimustes. Ka Süüria sündmused tõestavad seda järjekordselt.

Sellest tulenevalt võib küsida, kas Eesti peaks olema Hitleriga sarnast retoorikat viljeleva islamisti liitlane? Arvestades, et see mees on niikuinii valmis meie jaoks kalli NATO põrmu heitma.

Kommentaarid (9)
Copy
Tagasi üles