Rein Veidemann: Tema Majesteet Tammsaare*

Rein Veidemann. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Hea Eesti rahvas siin saalis ja kodudes teleekraani taga! Tammsaare ja Vilde Sõprade Seltsi nimel olge tänatud, et võtsite vastu meie kutse osaleda eesti kirjandusklassikutest suurima, Anton Hansen Tammsaare sünnipäevapeol.

Jah, te kuulsite õigesti – mitte sünniaastapäeva, vaid sünnipäevapidu. Olgu sellega rõhutatud kirjaniku igielavus meie, eestlaste jaoks, mida me läbi tema loomingu kogeme. Kuninglike majesteetide puhul ei tähistata nende lahkumise järel sünniaastapäevi, vaid ikka sünnipäevi endid. Ja pole kahtlust, et Tammsaare esindab eesti kirjanduses just seda majesteetlikku kõrgust.

Suurvaimu seisusse oli Tammsaare jõudnud oma 50. eluaastaks. Kaks aastat varem, 1926. aasta jõuluks ilmunud „Tõe ja õiguse“ esimese köite võrdlemisi tagasihoidlik vastuvõtt kriitikas oli asendunud Tammsaare geeniuse plahvatusliku äratundmisega. Rahvas oli saanud oma Teose, „Tõe ja õiguse“, õieti sellele järgneva epopöa paljutõotava alguse. Alles lapsekingades, kümnendale eluaastale lähenev Eesti Vabariik otsustas tähistada kirjaniku juubelit aktusega Estonia kontserdisaalis 29. jaanuaril 1928. Mis iganes võis olla põhjuseks, aga juubilar ise kohale ei ilmunud. Tammsaare jalutas sel päeval Pirita männikus, käis kinos, kohvikus, lõunatas Torupilli kõrtsis ja n-ö tegi aega parajaks, külastades kunagist ülikoolikaaslast. Öö hakul Toom-Kuninga tänava koju jõudnud, kuhu Hansenid olid kolinud alles paar nädalat varem, küsinud juubilar abikaasa Käthelt naerulsui „Kas õhk on puhas?“.