Ivan Makarov: eestlased - 100-aastase Eesti Vabariigi üks vähemus (49)

Ivan Makarov
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pikk Hermann.
Pikk Hermann. Foto: Erik Prozes

Kuna me oleme globaliseeruva maailma osa ja asume ühendatud anumate süsteemis, siis on eestlased jäänud Eestis muukeelse elanikkonnaga võrreldes vähemusse, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov. 

Kui vaadata kogu sellele aina kuhjuvate skandaalide munamäele eemalt, mingilt teiselt kultuuriliselt ja keeleliselt tasandilt, siis on emotsionaalne mulje see, et mingi huvigrupp tahab eestlaste suurt pidu millegipärast ära rikkuda. Sest rahvale tähtis aasta algas riigihümni piduliku ettekandmise ärajätmise ja naist jalgadega peksnud mehe palkamisega riigi juubelipidustuste maskottmärtriks.

Poliitikud, kultuuritegelased, vagad jumalasulased, sõjakad feministid ja sallimatud lihtsurelikud läksid karvupidi kokku nii, et valitsuski hakkas mõranema. Jaga ja valitse – mis jääbki üle nõrga mandaadiga riigipeal? Nüüd võib vallapäästetud sõnalise kodusõja ajal muretult lumesõda mängida ning hävituslennuki ja kombaini kabiini roninud Venemaa presidendi eeskujul minna sõidu ajal Elroni rongi piilupardile seltsiks.

Mittepõlisrahvusest inimene on teda hellaks tegeva propaganda tulemusena märksa tundlikum vähemuste teema suhtes ja seega võiks üllatusega märgata ka seda, et eestlasedki on jäänud Eestis vähemusse. Kõige klassikalisemaks näiteks on muidugi ühe erakonna ainuvõim Eesti Vabariigi pealinnas, mis on saavutatud tänu oma riigi rahast turgutatavale teise riigi propagandakanalile ja teise keelega kogukonna häältele, ehk siis antud olukorras enamusele.

Kitsid eestlased ise ei raatsiks loovutada oma raha Kremli hääletorule ühe erakonna upitamiseks, aga ei saa siin midagi parata. Sest meil on demokraatlik riik ja nad on tõepoolest jäänud selles küsimuses vähemusse. Tallinna võimumonopolist tuule tiibadesse saanud valitsuse kaudu jäi pealinna järel poliitilisse vähemusse ka ülejäänud Eesti eestlaskond. Esindusdemokraatia võimaldab ju ka faktilise rahvaenamuse nurka mängimist.

Vähemuses eestlased

Kuna me oleme globaliseeruva maailma osa ja asume ühendatud anumate süsteemis, siis on eestlased jäänud Eestis muukeelse elanikkonnaga võrreldes vähemusse. «Vene maailma» doktriin töötab ja meil on eraldiseisva vene kogukonna asemel tegemist kolossaalse naaberriigi rahva siinse kinnisosaga, mis erineb drastiliselt ukrainlaste või grusiinide ujedatest kogukondadest.

Ei tahaks praegu rääkida mõnest teisest vähemusest, kelle jonn jääb Eestis peale eesti jonni, traditsioonide ja väärtushinnangute kiuste – ka siin jäeti eestlased kavala nipiga vähemusse.

Eestlased on Euroopas tilluke rahvusvähemus, nagu oldi seda ka Nõukogude Liidu koosseisus. Eestile osutatakse rahalist ja poliitilist abi, Euroopas kujunenud olukorra tõttu ei ole meil ELile ja NATO-le praegu alternatiivi, kuid tõsi on ka see, et «väiksemale vennale» surutakse juba aastaid peale mängureegleid, mille on välja töötanud teised ja mis sobivad kõigepealt nendele.

Kui Saksamaa kantsler jääb Eesti presidendi kõne ajal magama, siis ei ole see pelgalt väsinud eaka inimese füsioloogiline paratamatus või kasvatamatus, vaid Eesti tegeliku mõjuvõimu konstateering. 

Defitsiidiaegu õudusega mäletavat riiki trahvitakse «liigsete» suhkruvarude eest, aga majandust laastavat ja meie elu anekdotiseerivat alkoholiaktsiisi tõusu lubatakse, ja seda tunduvalt madalama aktsiisimääraga Läti naabruses. See oleks nagu vana doktriin «sotsialismi ülesehitamise võimalikkusest ühes eraldiseisvas riigis», mis tõi miljonitele inimestele aastakümneid kannatusi, uskumatut jama ja mitme põlvkonna ulatuses pestud ajusid.

Siis otsustati Eesti asju Moskvas, aga ka täna jäävad eestlased oma tillukese sõnaõigusega vähemusse: kui Saksamaa kantsler jääb Eesti presidendi kõne ajal magama, siis ei ole see pelgalt väsinud eaka inimese füsioloogiline paratamatus või kasvatamatus, vaid Eesti tegeliku mõjuvõimu konstateering. Sest kui sinu sõnadel pole isegi eesistujana kaalu, ei söanda suured vennad neid ka kuulata.

Oma tuba, oma luba, kuid alkoholiaktsiiside, kooseluseaduse, põgenikekvootide jpt puhul jäävad eestlased oma kodus vähemusse, kusjuures poliitikud, sotsioloogid, arvamusliidrid ja teised roosad neokonkistadoorid süüdistavad üksteise võidu eestlasi sallimatuses.

Samas ei nõustuks mitte ükski nendest sellega, kui tema hubasesse ja hästi valvatud (näiteks kolme Tiibeti mastifi, kes söövad ära mitme rahumeelse perekonna pajukid) kodusse pandaks elama keegi võõras, kes hakkaks seal nõudma osa pere sissetulekust ja kehtestama  spetsiifilisi kodureegleid. See oleks mõeldamatu. Kuid teiste kulul, teiste kaela, teiste vastutusele, teiste kodudesse – see on nende mõistes elementaarne, inimlik ja kõik vastuväited on saatanast.

Kui sa ei soovi toetada ja rahastada pinnakihi uitmõtteid ja skeeme, siis oled sa paremäärmuslane. Jääb selline mulje, et osa rahvast (ka poliitikast kaugeid ja igasuguseid erakondi vältivaid inimesi) tahetakse kuulutada teovõimetuks ja vägisi sildistada ekrelasteks, nagu sakslased märgistasid juute kollaste tähtedega.

Eestlased jäid omal maal vähemusse ka presidendi määramisel. Ühelt poolt miljon eestlast – ja teiselt poolt sellest miljonist kaalukamaks osutunud riigikogu juhatus, rahvuselt poliitikute kildkond.

President oleks võinud tunnustada oma rahvast ja teha juubelikingitusena avalduse, et edaspidi tahaks ta riigipea otseseid valimisi. Aga ei, eesti kodanikkonda koheldakse selles küsimuses nii, nagu Pihkva oblasti elanikke, kellele Kreml saatis möödunud sügisel oma äranägemise järgi määratud kuberneri. 

Füüsiliseks vähemuseks jäämise preluudium

Mõni võib kergitada kulmu – miks need eestlased üleüldse nii olulised on? Allakirjutanu ei ole siin omakasupüüdmatu: lihtsalt tahaks elada Eestis ja nimelt Eestis. Aga selle koha siin tegid Eestiks ja kindlustavad kestvuse Eestimaana nimelt eestlased. Paljudele teistele on see lihtsalt kena väike kohakene või ebaõiglaselt võõrandatud impeeriumi osa, mille keel ja kultuur ei tasu tutvumisvaevagi.

Me võime juubeli künnisel kuulata nostalgiaga standardset nõukogulikku juttu kõigi rahvaste ja rahvuste ühtsest perest ja võrdsest panusest, kodanliku natsionalismiga (nüüd siis sinimustvalge monopoliga) võitlemise vajadusest, aga see on ju elementaarne, et eri rahvused elavad kõrvuti, jäävad inimesteks ja teevad koostööd.

Kui brittide uuringu kohaselt peab iga kolmas mitte-eestlane NATOt okupatsiooniväeks ja liitlaste kohalolekut pooldavad vaid viis protsenti, siis see on omapärane kahe näoga januse mudel: suu asub Eesti poolel, aga silmad, kõrvad ja aju idapiiri taga.

See toimib ja selleks pole Eestis enam ammu vaja piike murda ja pressida rahvalt välja aina rohkem integratsiooniraha, mis kaob, nagu läti viin eesti mutiauku. Kuid kui eestlaste valdava enamuse jaoks on Eesti veel ka elumõte, see koht on isamaana sakraalne, siis paljud teised elavad siin lihtsalt asjaolude kokkulangemise tõttu, kirudes riiki ja vaadates kogu aeg väljapoole, kodumaa poole.

Kui brittide uuringu kohaselt peab iga kolmas mitte-eestlane NATOt okupatsiooniväeks ja liitlaste kohalolekut pooldab vaid viis protsenti, siis see on omapärane kahe näoga Januse mudel: suu asub Eesti poolel, aga silmad, kõrvad ja aju idapiiri taga.

Eriti sellistes oludes ei ole eestlaste jätmine poliitilisse vähemusse mõistlik, sest see on ka füüsiliseks vähemuseks jäämise preluudium. Ida-Preisimaa põhjapoolne osa, kus sakslaste tahe ja sakslased ise jäid pehmelt öeldes vähemusse, on praegu Kaliningradi oblast, ja kui uskuda vene meediat ja Moskva Savelovski rajoonikohtu vaagitud tõendeid, urineeris üks Venemaa kuulsamaid popstaare endises Königsbergis tuntuima deontoloogilise eetika ja «puhta mõistuse» esindaja Immanuel Kanti hauale.

Aastakümneid enne seda lõpetati sealkandis Saksa hümni mängimine, nii et meie otsustajal on veel piisavalt arenguruumi. Aga juba praegu oleks meie värskeltlahkunud kuulsuste perede poolt ettenägelik kallid põrmud kodus ladustada. 


Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.

Kommentaarid (49)
Copy
Tagasi üles