Ohutuse parandamiseks pole põhiline mitte üritada kaubanduskeskuste parklates aset leidvate plekimõlkimiste arvu vähendada seadusliku regulatsiooniga, vaid püüda leida lahendus inimohvrite ja -kannatanutega juhtumite vähendamiseks, leiab TTÜ transpordiplaneerimise professor Dago Antov.
Dago Antov: kas parkimiskoha laius on Eesti liiklusohutuse põhiprobleem? (3)
- Ohutust mõõtes tuleks lähtuda sellest, kui palju inimesi saab liiklusõnnetustest surma ning raskelt vigastada, mitte statistiliselt õnnetuste arvust.
- Iga sõidueksamil boksi tagurdanud isik saama hakkama ka kaubanduskeskuse parklas.
- Liiklusohutus laiemat ja komplekssemat lähenemist, kui seda on seadusloome, mille eesmärgiks on seadusega kehtestada parkimiskoha mõõtmed.
Liiklusohutuse parandamine on vaieldamatult nii kõigi liiklejate kui ka riigi jaoks oluline teema, kuna igal õnnetusjuhtumil on valus isiklik või siis pragmaatiliselt rahaline mõõde.
Samas ei peaks liiklusõnnetuste arvukuse vähendamise esmaseks meetmeks küll olema kaubanduskeskuste parkimiskohtade laiuse suurendamise seaduseks raiumine, nagu viimasel ajal meediast on kõlama jäänud, vaid plekimõlkimiste üleslugemise asemel peab keskenduma inimeste elu ja tervise hoidmise võimalustele.
Sama suuna annab ette ka valitsuse heakskiidu saanud Eesti rahvuslik liiklusohutusprogramm 2016 -2025, mille eesmärgiks on liiklussurmade ja raskesti vigastatute arvu vähendamine selliselt, et aastas ei hukkuks liikluses üle 40 inimese.
Siinkohal on tegevussuundi palju - olgu tegemist liikleja enda kasvatamise ja harimisega, teede planeerimise, rajamise ja korrashoiuga või siis sõiduki ohutust puudutavate küsimustega järgneval kümnendil.
Tõepoolest – unustada ei tohi ühtegi liiklusohtust parandavat nüanssi ja võimalust, see kõik on tähtis. Küsimus on selles, kes ja kuidas liiklusohutust mõõdab ning mis on päriselt oluline ja mis mitte?