Kütusehinnad.

FOTO: Konstantin Sednev

Kui 2016. aasta lõpus ennustas rahandusministeerium järgmise aasta alkoholiaktsiisi tuluks riigieelarvesse 276 miljonit eurot, siis nüüd on selge, et see prognoos, mida on juba ümber tehtud ja ka hiljem ümber hinnatud, oli ka muudetud kujul liiga optimistlik ning esialgu eesmärgiks võetust jääb puudu ligemale poolsada miljonit eurot. Asjaosalised ise on juba jõudnud ühiskonnale rahustuseks  teatada, et muretsemiseks põhjust pole ning kõik on parimas korras.

Tõepoolest – hea, et prognoositegijad ei tegele näiteks inimeste ravimise või koolide ja lasteaedade projekteerimisega, sest kui samasuguse vea teeksid oma töös arst või insener, siis oleksid tagajajärjed traagilised. Kuid õnneks pole meil Eestis kombeks avalikus sektoris halba meeles hoida. Muidugi kõlab ka sõnum, et kõnealune viga ei toovat kaasa auku eelarves, kuna teised maksud laekuvad sedavõrd hästi, positiivselt. Seekord näib tõepoolest õnneks minevat.

Kuid tervikuna teeb praeguse valitsuse maksu- ja aktsiisipoliitika Eesti majanduse tuleviku suhtes murelikuks. Poliitikute poolt vaadates on muidugi tegemist eelkõige hõlpsa tuluga ja raha saab igal juhul kätte, kui vaid kõvemini pigistada. Ent aktsiisitõusudel on pikaajalisem mõju, mis viib selleni, et tarbimine väheneb ja Eesti minetab koosmõjus teiste maksumuudatustega – õigupoolest on juba minetanud – oma konkurentsieelised lähimate naabrite ees. Kui praegused trendid jätkuvad, siis leiame end ühel päeval nukras olukorras, kus piltlikult öeldes läheb ka meie majandus Lätti. Meie Läti naabrid, kel pole viimase veerandsaja aasta jooksul nii hästi läinud kui meil, võivad selle eest vaid tänulikud olla.

Kogu maksumuudatustega seonduv 2018. aasta algul meenutab Hollywoodi katastroofifilmi, kus rong kihutab tühjuse poole, ning kui alguses veel keegi üritaski hädapidurit tõmmata või rongilt maha karata, on ta hiljem, taibanuna, et see on mõttetu, ja sellega leppinuna leidnud endale asendustegevused. Kes nõjatub istmele, kes kohendab vaguniakna ees kardinaid, kes pühib tolmust puhtaks tee- ja kohviklaase. Nii räägitakse praegu sajaeurosest pensionitõusust ja tasuta bussitranspordist. Ent hooletu ja läbimõtlematu maksupoliitika on juba kaasa toonud esimesed tagajärjed, mida selle aasta algusest ka tavakodanik aina rohkem omal nahal tunda on saanud. Muidugi mõtlevad poliitikud juba tuleva aasta riigikogu valimistest. Ent ühes juhirolliga tuleb võtta ka vastutus. Seda viimast enamik ei taha ja kardab, kuid tulemuseks ongi kuristiku poole sööstev kiirrong, mida keegi peatada ei ürita.