/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2009/01/27/123725t1h3cfb.jpg)
Klassikaraadio jätab kuulaja siili kombel udusse eksima, kirjutab raadiokuulaja Jaan Audru.
Lugeja kurjustab: Klassikaraadio kuulajad on kui siilid udus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis siilid? Need oleme ju meie, Klassikaraadio kuulajad ! Klassikaraadio tegijates näib üha enam süvenevat arusaam, et klassikaline muusika on justkui tapeet seinas – pole kellegi asi, kes selle tegi või kes selle sinna kleepis –, ja vaesed kuulajad ongi selle tõttu määratud ekslema teadmatuse udus.
Toon mõned näited: 24. jaanuaril Irina Zahharenkova kontserdi ülekande vaheajal lasti pärast intervjuud pianistiga eetrisse muusikat, tõenäoliselt oli see Tšaikovski, aga kindel ei saa olla. Mõni päev varem oli eetris huvitav saade juubilar Tiit Laugiga. Saate tegija ei suvatsenud kahjuks avalikustada, kes mängisid saate lõpus kõlanud Gershwini «Helesinist rapsoodiat». Meie õige sümpaatne muusikateadlane Tiia Järg tegi möödunud suvel toreda saate eesti muusikast. Saate lõpus küll ütles, mis lood olid, aga kes mängisid, jäi saladuseks.
Terve rida Klassikaraadio saateid, näiteks «Capo» ja «Tõeline klassika», on sellised, kus salastatud on nii autorid kui ka esitajad. Siinkohal meenub, et nõukogude ajal anti välja unikaalne heliplaat, millel oli lakooniline tekst: tšellokontserdi esitab ERS. Ei helilooja, ei solisti, ei dirigendi nime!
Asi oli selles, et kõik kolm – Arvo Pärt, Mstislav Rostropovitš ja Neeme Järvi – olid Nõukogude Liidu uppuvalt laevalt jalga lasknud ja seega kodumaa reeturid. Oleks tore, kui Klassikaraadio lõpetaks nõukogude stiilis salastamise ja teataks edaspidi enne iga loo esitamist nii autori kui ka esitajate nimed.
Paljud Klassikaraadio kuulajad, kellega olen suhelnud, on sama meelt.