Valitsus

FOTO: Robin Roots / Õhtuleht

Poliitika on võitlus võimu eest. Selles osalemine eeldab eesmärkide formuleerimist, kuid peale selle peab olemas olema ka strateegia nendeni jõudmiseks. Poliitikutele ja erakondadele on põhiline tulemus valimistel. Erakondade toetusnäitajad, millest kuuleme valimistevahelisel ajal, sarnanevad poliitikas teatud mõttes spordivõistluste vahefinišiaegadega, mille põhjal saame aimu, kes ja millises järjestuses on finišikoridorile lähenemas. Kui üldiselt on erakondade valimistevaheliste reitingute teatavaks tegemine mõnes mõttes rutiin, siis viimase Kantar Emori uuringu näitajad annavad tunnistust teatud tektoonilisest lihkest Eesti poliitikamaastikul.

Esiteks toetab Jüri Ratase valitsust kõigest umbes kolmandik vastanutest ning valitsuserakondade reiting kolme peale kokku on samas suurusjärgus kui Reformierakonnal. Muidugi on Keskerakonna, sotside ja IRLi veidi enam kui aastast valitsusaega saatnud pidevalt skandaalid, alustades Mailis Repsi infantiilse valega propagandaagentuurile Sputnik antud intervjuu kohta ja lõpetades Urmas Reinsalu «kanakarja kambaka» skandaaliga.

Kuid viimases languses, mis on tulnud pärast aastavahetust, on suurem roll rahasurvel, mida inimesed mitmesuguste aktsiisitõusude ja maksumuudatuste tõttu oma nahal tunnevad, tajudes seda märgina valitsuse ebaefektiivsusest, sest toetus on korraga kahanenud kõigil kolmel valitsuserakonnal. Majandusminister Kadri Simsoni vastutusala ümbritsevad skandaalid ning asjaolu, et Keskerakond on kohalike valimiste ajal maksnud Tallinna eelarvest kinni telekanalis PBK tehtud erakondliku propaganda arved, mängivad pigem teisejärgulist rolli.

Teiseks on tublisti vähenenud Keskerakonna väiksemate vendade, IRLi ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna toetus. Sotside reiting oli sedavõrd madal viimati 2010. aastal ning toona otsustati selles olukorras välja vahetada erakonna esimees. Samas on Jevgeni Ossinovskil suured teened Läti majanduse arendamise eest ja kui lätlased ei taha olla tänamatud, peavad nad talle kunagi Põhja-Lätisse ausamba püstitama. IRL, mis veel aastal 2013 oli üks kohalike valimiste võitjaid, on viimastel aastatel pidanud surmaheitlust valimiskünnisega. Viimase küsitluse järgi jäävad nad alla selle. Ka IRLi viimaste aastate hädade põhjus on olnud see, et juhid ei vea välja.

Kolmas üllatav moment on opositsioonierakondade Reformierakonna ja EKRE kõrge reiting, sest tõtt-öelda pole kumbki selleks midagi teinud. EKRE on jätkanud lihtsalt poliitilise huligaani rollis, samas kui Reformierakond ja selle poliitikud on viimase aasta jooksul opositsioonis piirdunud sellega, et oodanud, millal neile ükskord Stenbocki maja võtmed tuuakse.