Raul Eamets ja Kristjan Järvan

FOTO: Illustratsioon: Andrus Peegel

Mitte midagi ei saa teha, kõik on väga keeruline. Parem ikka solvume (kasvõi vägisi) ja loetleme tunnuste, nagu vanus, sugu jne järgi üles neid inimgruppe, kes peaksid üldse vait olema. Äärmisel juhul vaatame näppe keerutades pealt, kuidas pikki-pikki aastaid nokitsetakse vanemahüvitise pisidetailide kallal.

Olin toimetajana just pealkirja suhtes veidi kahtlev, kui majandusteadlane, kolme lapse isa Raul Eamets ning õigus- ja majandusharidusega noor ettevõtja, enda sõnul veel oma elu armastust otsiv Kristjan Järvan saatsid loo «Koduperenaine või naiskombainer ehk mitu last on puudu Eesti kosmoseprogrammist?» (PM AK 13.01). Eksisin ja võin selle pärast endale tuhka pähe raputada, kui soovite. Nende pealkiri oli täiesti piisavalt provokatiivne, et Eesti ja meie inimeste saatuse jaoks eluliselt olulist debatti nõidusunest äratada.

Väga hea edasiminek on seegi, et järjepanu öeldakse välja: ka riiklike poliitikatega on võimalik sündimust mõjutada. Küsimus ei ole «kas», vaid «kui palju» ja milliste meetoditega täpselt. Lihtsalt näiteks, et kuuelapselisest keskmisest Eesti perest pole ilmselt mõtet unistada, aga taastetasemel sündimuse kohta ei saa jällegi keegi raudkindlalt väita, et see oleks Eestis ilmvõimatu. Või kas me oma praeguste poliitikatega juba ei soosigi noorukipõlve pikendamist kusagile kolmekümnendate eluaastate keskpaigani?

Mida siis Järvan ja Eamets tegid? Aadressil riigitulu.ee on kalkulaator, mis toetub rahandusministeeriumi (!) prognoosidele aastani 2060 ja lubab igaühel nagu arvutuspulkade peal läbi mängida stsenaariumid, kui palju ta ise teenib ja kui palju teenivad ta järeltulijad. Detailide osas saab sedagi kalkulaatorit kritiseerida, ent iluvigade kallal õiendamise asemel katsuge pigem vaielda põhilise sõnumiga.

Rahu! Keegi ei võta kelleltki õigust eneseteostusele ega sunni kedagi «masinaks». Ometi on enam kui veider, kui valuliselt osatakse reageerida üldinimlikele meeldetuletustele, et tervikliku täiskasvanuelu juurde kuulub issiks või emmeks, vanaemaks või -isaks olemine koos rõõmude ja raskustega. Et üksildase elu võib muidugi valida, aga see kipub olema kurb. Ja et viimaks on sellel kõigel ka ühiskondlik ja majanduslik mõõde.

Mäletan väga hästi, kuidas reageeriti Rein Taagepera mudelitele ja ka äärmiselt inimlikele juttudele isaks ja vanaisaks olemisest, laste kasvatamisest ja rõõmust. Pahameeleregistrid lasti igati valla ja erinev oli ainult see, et sõimusõnad «mees», «vana» jne polnud siis Facebooki gruppides kogu ilmarahvale vaatamiseks. Kokkuvõttes tähendab see aga seda, et kõik praegu tõsisesse arutelusse panustavad naised ja mehed on sattunud väga heasse seltskonda – olla sõimatud koos Rein Taageperaga… pole paha.

Lõpuks tuletab Järvani ja Eametsa kalkulaator ühiskonnale meelde väga lihtsat asja: tulevikutulu teenivad inimesed. Kusjuures meie oma rahandusministeerium prognoosib, et teenivad oluliselt paremini kui meie praegu. Teenivad palju rohkem, kui sammastega möllavad pangad on seni suutnud meile (!) lisaväärtust luua.

Muidugi võib sama argumenti kasutades fantaseerida, kuidas Eestisse saabuvad välismaalt valmis tippspetsialistid, kelle kasvatamise ja harimise peale pole me sentigi kulutanud ega nende kõrval isside ja emmedena ühtegi unetut ööd veetnud. Õpivad kolme kuuga ära eesti keele ja hakkavad meile – vanakestele – maksma suurt pensioni, pakuvad verivorste pohlamoosiga ja kutsuvad veel laulupeole ka. Kui selliseid imelisi tegelasi rahvusvahelises talendijahis meilegi natuke jagub, siis on ju väga tore. Vast oleks aga ikka kindlam toetada praegu oma noori peresid nii kuis vähegi jõuame, tegeleda oma laste ja lastelaste harimisega, oma kultuuri ja teadusasutustesse panustamisega?

Täiesti ootuspärane oli, et kuigi Järvani ja Eametsa tekstist võtsid suure osa preventiivne enesele tuha pähe raputamine ja vabandused, et nad üldse arvutavad, arvutada oskavad ja kalkulaatori teha julgesid, said nad ikka kõvasti võtta. Humanitaaridele lohutuseks ütlen, et mingi nähtuse mingi aspekti välja arvutamine ei võta tegelikult ära võimalust sedasama nähtust ta täies ilus inimpilguga imetleda – emme ja issi imelisi tundeid ei võta ära ükski kalkulaator. Nii nagu see, et Isaac Newton lasi päikesekiire läbi prisma ja lahutas valge valguse vikerkaarespektriks, ei keela kellelgi päikeseloojangu ilust lihtsat rõõmu tunda.

Avaldan teile saladuse. Kindlustusseltsid, pangad ja paljud muud asutused tegelevad pidevalt inimese väärtuse arvutamisega. Te lihtsalt ei mõtle sellele, et keegi on teile oma tabelis külge pannud väga isikliku hinnasildi. Elate õndsas teadmatuses. Siis aga, kui keegi teeb ühe väga üldise, täiesti iskustamata arvutuse, võtate järsku sügavalt solvuda? Pole mõtet!